Novembri alguses

Kõigepealt - ma ei hakka iga päev kirjutama, sest nii palju mul ka öelda ei ole. Jätkan nii, nagu siiani, tähendab, siis, kui parajasti tuju tuleb. 

***
Eile helistas Keskmine ja rääkis muuhulgas, et need, kellel külas käiakse... Misasja, küsisin mina, kas teil on veel külastuspäevi olnud? Keskmise pea sees oli teadmine, et ta rääkis meile järgmistest külastuspäevadest kindlasti, kui me teda vaatamas käisime. Ei mina, Mees ega Noorim ei teadnud sellest üleüldse mitte midagi. Nüüd tuleb taas lappida ja klaarida, et meie mitteilmumise taga ei olnud hoolimatus, lihtsalt infosulg. 

Temaga on mõned korrad varemgi juhtunud, et sõnu ja vajalikke teemasid ette mõeldes on ta asja enese jaoks nii selgeks saanud, et tekib mälestus rääkimisest... ainult et rääkimist pole juhtunud. Ükskord - natuke vähem kui kaks aastat tagasi - tuli selle tõttu hirmus pahandus. :(

Ega see ka ei aita, et Ämaris pole külastuspäevi üldse. Ikka eeldaks, et sama organisatsiooni sees on kord ja süsteem sarnane... ilmselgelt ei ole. 

Muidu võite sinna jalaväelaste feissbukki vaadata, ühel pildil on Keskmine suurelt iseendale žgutti paigaldamas ja teisel pildil tagaplaanil (aga ikka suurelt ja äratuntavalt) püssiga toimetamas. Meil on endiselt kokkulepe, et tarvis ei lähe neid oskusi mitte kunagi, sest sõda sumbub ära sinna, kus ta, nojah, ikka veel ära pole lõppenud. 

***

Noorim arvas ükspäev, et ehkki ta on mõningal määral harjunud vendade äraolekuga, on ta valmis päevapealt tagasi harjuma. Minuga on sama lugu. Ja kui Vanim nüüd korraks kodus oli, märkis Noorim, et tunneb ennast kohe palju elusamana. Jah, selline järsk üleminek viielt kolmele on paras kohanemiskogemus küll. No aga nad tulevad tagasi ja teevad siis oma tiire lähemale ja kaugemale, kuni koos noorprouadega on hoopis uued eluviisi-vajadused - ja see saab ju olema selge rõõm. 

Ülemise korruse me lammutame laiali niiehknii, et saaks kunagi edasi ehitada - kui meil selleks raha hakkab olema, siis saab ikka eraldi korteri moodi asi koos korraliku trepiga - ja mul on üks päris hull mõte Linnamaja asjus, aga seda peab Mehega arutama. Viisaastakuplaan umbes, rutem ei tee midagi. Kui Jumal lubab ja me elame. 

***
Veel otsime praegu Noorimale voodilahendust. Olemasolev hädaabivoodi on sõna otseses mõttes 45 aastat vana, mina sain selle viiesena... ja lisaks raksule raamis olevat nüüd ka madratsis üks aktiivne vedru. Noh, hästi pidas vastu, pole midagi öelda. 

Noorim leidis FB turuplatsilt 160 cm laia voodiraami... segane. Kaheinimesevoodi käib ikka abielupaarile (ärge pruutide kojutoomisest rääkima hakake, me oleme baptistid, enne laulatust ei toimu mingit kaisusmagamist). 

Üheinimesevoodeid on ka mitmes variandis, kallid... ja veel kallimad. Ja sellise peatsiosaga voodid, nagu Noorim tahab, on vist üldse kullast raamiga, kui hinda vaadata. Nii et me meisterdame ilmselt ise. Kui meie Mehega oleme saanud 24 aastat magatud minu isa poolt 27 aastat tagasi tehtud voodis, siis saab Noorim mõned aastad magatud ka vanemate poolt valmistatud voodis. Palun ärge sel teemal mingeid linke tekitage, te ei tea, mida ta täpselt tahab, sellel poleks lihtsalt mõtet. Taaskasutuspoodidesse vaatame muidugi ka, aga tõenäosus sealt midagi igati sobivat saada on pisike. 

***

Aias õitsevad veel roosid ja lõvilõuad. Ilm on meeldivalt leebe. Minu poolest võib see niimoodi kesta, kuni kevad tuleb - palun lepime sel aastal kokku nii, et lund sajab nende inimeste läheduses, kes ka tõesti lumest ja talvest rõõmu tunnevad... ja mujal püsib mõnus lumetu ja plusskraadine talv. Ma küll kardan, et ükski rõhkkond ega pilv sellest ei hooli.