Jõulude vahel

Päris, kalendrijõulud on möödas, aga... kunagi täna saabub väekaitsest Keskmine ja see tähendab selle aasta arvatavasti viimast õhtusööki, kus kogu pesakond on kodus... Nii et oleks nagu mingi järeljõul veel tulemas. 

Jõulureede õhtul teatas hull indialane, et tahab ikka väga Linnamajja sisse kolida. Järsku oli väga alandlik ja kõigega nõus. No vaatame...

Jõululaupäev oli hämmastavalt rahumeelne. Kodanik Part maitses minule väga ja selgus, et ta oligi natuke väikesevõitu, neljale paras. Martsipanisaia (Noorim nimetas seda palju aastaid tagasi "mardikasaiaks") vahele läks liiga palju rummi, sest rummirosinakauss läks korraks käes ümber... Aga me oleme kõik täiskasvanud ja isegi alkoholi vähekogenud pereliikmeid ei tundunud see promilliga sai mõjutavat. 

Jumalateenistusele oli valitud neli (4!) laulu, mille sõnu polnud mina eluilmaski näinud... ehk siis sättimata tekstid. Brr. Muidu oli kena. Surnuaeda jätsime minemata. 

Koju jõudes arvas Vanim, et võiksime tšillida ja lauamängu mängida. Valmistasime ette suure kausitäie puuvilja ja väiksema kausitäie küpsiseid ja saime teada, et Euroopa mängu spordiküsimused käivad meile kõigile üle jõu. Ja et lapsed ei tea Tristanit ja Isoldet... ja et Soome on korraks kuningriik ka olnud. Mäh, nad oleks võinud selle juurde jääda, kuningriigid on nii romantilised. 

Saime vist esimest korda elus laste käest jõulukingid. Aitäh. Eks nad muidugi said lõppeval aastal kõik mingisugust vanematevälist sissetulekut ka, kes tudengitoetust, kes abitreeneripalka, kes lillemüügitulu...

Esimesel pühal sai aedviljapirukas ja koguduse jõululõuna. Oli kena. Jõululõunal, muide, ei osale sageli paljud koguduseliikmed ja see ei ole kuidagimoodi kohustuslik, tegu on avatud üritusega, kuhu võivad tulla kõik liikmed ja sõbrad, kellel parajasti midagi muud plaanis ei ole. 

Teisel pühal sai jõulukaardiviimine meie perearstile... sest kui mitte tema ise - ma pole päris kindel -, siis tema abikaasa kindlasti kvalifitseerub koguduse vanemate liikmete (70+) hulka ja neile viiakse jõulukaarte. Millegipärast oli samale perele vormistatud kaks kaarti ja seetõttu olime seal ühtede põneva perelooga lastega korraga. Oli kena, aga kole palju anti süüa... sest kodus oli veel tarvis meestele valmistada lasanje. 

No ja nüüd on see... jah, vahemine olukord. Päris nii hull ikkagi mitte nagu Madlikesel, aga mõningane segadus ikka, mida selle eluga nüüd õieti peale hakata? Eriti kuna päeval kell üks on väljas umbes sama valge kui keskmisel jaaniööl ja nooremad härrad magavad, nii et kardinat õmmelda pole ka ilus, mu ligi saja-aastane Singeri masin on üpris häälekas.

Ähvardatakse lume ja miinuskraadidega. Fui. Ekraanivaba lauamänguõhtu on välja kuulutatud, loodetavasti ei tule sellest lumevangiõhtu või midagi taolist. Mõni päev on seda aastat veel...