Head uut aastat, jah...

Iseenesest võiks olla täiesti tavaline koolivaheajane reedehommik. Neli noormeest magavad, ahjud köevad, Freya ajab vaipu segi. Ainult et ärasaatmisõhtu näkse on veel taldrikutega laua peal ja uimane on olla. 

Juhtus, et vana-aastaõhtul oli meid siin kolmteist. Meie ise miinus väekaitsevalvet tegev Vanim, Laenulaps, Noorima Sõbra pere ja üks kauane toretuttav kahe tütrega. Selgus, et üheksane TT on ülitore lauamängukaaslane, et toretuttav oskab valmistada suurepärast leiba ja et teismeliste fraktsioon tunneb ennast mugavalt ka sel päeval kütmata kaminasaalis (Noorima ahi ja otsus...). Meie täidlase figuuriga jõulukuusk pälvis palju komplimente. 

Südaööl tehti natuke mürtsu, loodetavasti soojendas see ilma ka - sest õues pakuti miinus kaheksateist. Öäk. 

Külma tagajärjel sain uue aasta esimese 36 tunniga juba kolm masinatäit pesu pesta - et vesi torudes ikka liiguks... 

Mitte külma, vaid üldise nirususe tagajärjel olen saanud külge midagi nohulaadset. Nohu olevatki haigus, mis ei püsi ainult ninas, vaid tekitab ka muidu ebamugava enesetunde. Päh. Eks see ole ka kestva uimasuse põhjus. 

Enne uue aasta saabumist kolis Linnamajja sisse hull indialane. Küsis, miks meil on siin nii palju puumaju, sinna tungivad ju alati maod nagu neil India külas... Ee, rästikud on minu teada introverdid nagu eestlased mullu ja muiste ja vabatahtlikult tiheasustusalale ei roni... ja nastik poleks ju probleem, aga vististi eelistab temagi tänapäeval liigiomaseid elupaiku. Õnneks ei ole ta bioloog, muidu tekiks tõsine küsimus, mille alusel seda kõrgharidust antakse. Veel on indialasel paanika, et äkki ikka keegi tungib tema eluruumi teda ohustama... No ausõna, ta on vabatahtlikult elanud Annelinnas... 

***

Uusaastalubadusi ma ei ole oluliselt andnud... aga tahaks muidugi midagi saavutada. Näiteks stabiilset ja meeldivat kehakaalu (ehk praegusest miinus umbes kaheksa kilo pekki). Näiteks perekondlikku Itaalia-reisi. Näiteks mingit senisest paremat aiandust. Näiteks korras puukuuri ja mingit edenevat ehitusprojekti. 

Reaalsus on see, et aiandus toimub ikka põhimõttel "see vaher seal", puukuur korrastab ennast meie selletalvise viletsa puuolukorra tõttu ise, ehitusprojektid sõltuvad mu meestest ja Itaalia-reisi asjus tuleb vaadata, mis õnnestub. Kehakaaluga tasapisi tegelen. 

Tõsi, tänase päeva plaanis on pakkuda surnust ülestõusnud ja perekonna loonud ratsuritähele uus elupaik... või mitu uut elupaika, sest pojakesed võiksid igaüks omaette lillepoti saada. Mõnes mõttes on seegi aiandus. 

Veel peaks täna keegi naisterahvas (khm) sorteerima pesu ja valmistama kahekäigulise õhtusöögi. Kanapirukas ja bubert, ma arvan. Kui nüüd Vanimalt info saaks, kas ja millal ta nädalavahetusel kodu külastab...