Naine metsast

Elu oli siin vahepeal hirmus oksamultšine. Kodus on asi peaaegu korras, Linnas... mnjah. Multšitamise käigus selgus, et ma olen toominga oksamahlast erituvate eeterlike aurude suhtes allergiline, eriti koos päikesega. Noorim vaatas mu kurgualust ja märkis, et oleks nagu nõgestes käinud... jah, nõgeslööve peaks selle asja nimi olemagi. Ülejäänud toomingaoksad - ja neid on PALJU - jäävad ehk aastaks kuivama, vähemalt on olemas ligipääs karulaugule ja muudele vajalikele taimedele.  *** Lisaks multšitamisele tegelesime siin ükspäev ilupugemisega. Linnamaja teisel korrusel on mõned katusealused komkad, mille peamine funktsioon oli minu isa ehituslikele ettekujutustele vastamine... sealhulgas põhimõttekindlalt soojustamata olemine. Sest soojustatud maja läheb mädanema. Noh, ega eelmisel sajandil neid villasid nii väga saada ei olnud ka. Otsmisest otsast paistis valgus laudisepragude vahelt sisse... Uskumatu.  Ma siis pugesin, teipisin ja villatasin. Siis tuli Vanim ja koos Mehega pa...

Mairi Laurik "Grathelia". Põhimõtteliselt täiesti minu maitse järgi raamat. Ulmekirjanike järgi ristitud linnad häirisid alguses natuke, aga pikapeale harjusin ära. Rännak eluks enam-vähem kõlbulikul, aga siiski veel inimvaenulikul planeedil on muidugi mujaltki raamatutest tuttav, aga see... oli kuidagi armsam. Lootuspunk, nagu selle kohta kusagil mujal öeldi. Ja siis... oli seal see geniaalne, (arvatavasti) ainult fännidele mõeldud vihje, et trepist allatulekuks võiks ju ka muid võimalusi olla. Ei ole võimalik mitte jumaldada raamatut, kus on viide üleüldse parimale lasteraamatule. Tänulik.  Marion Andra "Algolagnia". Mnjah. Ehkki vampiiride kodulooma seisukohast kirjutatud raamatuid pole mulle vist eriti ette sattunud, pidin ennast üsnagi sundima seda lugema. Stiil ei sobinud, või ei sobinud keel, ei teagi. No ja see polüamoorne vampiirikommuun oli kah nagu oli.  Andrei Anisimov "Euroopa tango". Ka siin oli keeleküsimus, mingi jama komadega ja üldse. Aut...