Teisipäeva hommikul

Elu oli siin vahepeal hirmus oksamultšine. Kodus on asi peaaegu korras, Linnas... mnjah. Multšitamise käigus selgus, et ma olen toominga oksamahlast erituvate eeterlike aurude suhtes allergiline, eriti koos päikesega. Noorim vaatas mu kurgualust ja märkis, et oleks nagu nõgestes käinud... jah, nõgeslööve peaks selle asja nimi olemagi. Ülejäänud toomingaoksad - ja neid on PALJU - jäävad ehk aastaks kuivama, vähemalt on olemas ligipääs karulaugule ja muudele vajalikele taimedele. 

***

Lisaks multšitamisele tegelesime siin ükspäev ilupugemisega. Linnamaja teisel korrusel on mõned katusealused komkad, mille peamine funktsioon oli minu isa ehituslikele ettekujutustele vastamine... sealhulgas põhimõttekindlalt soojustamata olemine. Sest soojustatud maja läheb mädanema. Noh, ega eelmisel sajandil neid villasid nii väga saada ei olnud ka. Otsmisest otsast paistis valgus laudisepragude vahelt sisse... Uskumatu. 

Ma siis pugesin, teipisin ja villatasin. Siis tuli Vanim ja koos Mehega panid nad paika paar villamatte kinnihoidvat toigast. Juba komka uksest sissepääsemine on paras fakiiritrikk, minul on puusad, meestel õlad... Siis ma villatasin järgmise portsu, tuli Noorim ja pani paika veel mõned toikad. Keskmine, kes pika koolipäeva tõttu pugemisest pääses, kuulas seda lugu ja mõtiskles, et suvel lageda platsi peal saunakatuse villatamine oli ka päris hull töö, katusealuses komkas, kus ei mahu keerama ega ammugi püsti seisma, oleks see veel hullem... oligi. No aga nüüd seal varstipaigaldatavad veetorud enam ärakülmumist kartma ei pea. Kunagi tulevikus võetakse kogu see teine korrus lahti ja tehakse kõik korralikult, kaasa arvatud komkaeemaldamine... aga see tuleb tulevikus, meil on külmumiskindlat veetorukohta kohe tarvis. 

Üks komka tahab veel tegemist, võeh. 

Pugemise-järgse päeva hommikul ei saanud kuidagi aru, milline kehaosa kõige rohkem valutab. Sundasend, niigi põletikus liigesed ja täiesti ebasportlik ihu...

***

Veel on kodus juhtunud kahe kitse toast välja kolimist. Esimene kits on minu väike kangastelg, mis kolis pööningule suure telje ligi. Magamistoas on nüüd järsku palju ruumi ja rohkem saab, kui ma lõngad ka eest ära saan. 

Teine kits on laste jõumasin, mis kolis kaminasaalist Kantseleisse. See võimaldab nii kaminasaali kui Kantseleid koristada ja sättida. 

***

Siis tuli meile tagasi talv. Enne talve tulekut hiilisime Noorimaga ümber mirabellipuude ja palusime, et nad veel ei õitseks... Plahvatamisvalmis pungad püsisidki tublisti koos, peale ühe. 

Täna on küll jõlekõle, aga vähemalt päike. Ma töötan ikkagi päikesepatareiga, selles ei ole midagi muutunud. 

***

Maailmapoliitikas toimub endiselt jama. Epu juures räägiti sellest, et teisedki inimesed tahaksid oma kahurilihaeas poegi Eestist ära saata... jah. Inimesed, kellel on võimalik oma lapsed kaotada või eluaegsete kahjustustega tagasi saada, saavad aru. Teised... ei saa. Iseasi, kuskohas neil hea tulevik tuleks. Meie Gummersbachi-sõbrad pakuksid natukeseks ajaks varju küll, aga elu lõikes jääksid lapsed ikkagi rändajateks... Ja kuskohas siin maailmas praegu üldse turvaline on?

Vanim läheb juba kahe-kolme kuu pärast kaitseväkke. 

***
Mu tomatid igatsevad juba hirmsasti verandasse, on teised lambini pikkust visanud... tuleval nädalal, ma loodan. 

Märtsi alguses kasvuhoonesse külvatud redised on endale lehed tekitanud, loodetavasti tulevad ka mugulad. 

Juba eelmisel nädalal korjasin aiast esimese saagipeotäie - metsistunud küüslauk (mitte karulauk, seda on meil vähe) vohab igal aastal, selle pealsed on natuke aega head, seekord läksid brokoli-kanapiruka sisse.  Kunagi oli aeg, mil lapsed seda närisid ja võistlesid, kes rohelisemalt sülitab, hommikuti haises nende tuba nagu kreeka buss... Väikeste poiste kasvatamine on keerulisem kui eemalt paistab, aga lõbus ka. 

Võilillede ja naadi toiduks tarvitamiseni pole ma endiselt jõudnud, küllap ei jõua ka sel aastal. Ometigi võiks. Mis nad kasvavad niisama, olgu kasulikud ka!

***

Nüüd on vist soe küllalt, et pesu õue viia. Peaks olema hea valgete esemete kuivatamise päev.