Esmaspäeval

Oeh. Kui üks hoolega klapitatud pereüritus meieperevälise haiguse tõttu teadmata tulevikku edasi nihkub... siis nagu ei oskagi maast leitud vaba ajaga midagi peale hakata. Peaks vist tegema tavaise kodupäeva?

Kodupäevad tähendavad neil päevil sorteerimist, kasimist ja veel sorteerimist. Ühel hetkel saan ma kõik ülearused tekstiilid ja lõngad nende õigetesse kohtadesse niikuinii! Aga täna on päike ja soe... aed, ma usun. 

Lisaks tekstiilile sorteerisin ükspäev laste Legosid. Et saaks juhuslikest kohtadest kogu vannitäie ühte kohta kokku ja kastidest välja kõik, mis käib kuhugi mujale ja on puhas praht. Kui ükskord taas satub meile keegi, kellele see kõik mängurõõmu võiks pakkuda, siis on korras. Sai korda. Kunagiste mängude kummitused, eks ole. 

Veel sorteerisin puslesid. Nendega on küll viletsasti, kokku kuus pisikest karpi olid komplektsed, ülejäänutel puudus kaks kuni kakskümmend tükki. Äkki annetame kunagi kellelegi kunstiprojektiks või midagi. Noorim tuli omal algatusel appi ja sattus samamoodi hasarti nagu mina. :)

Päev hiljem oli Vanimaga pikk koolisõit (jah, me viime oma 20-aastast poega sageli ülikooli kohale...) ja sama pikk, minu meelest arukas vestlus millest iganes. 

Sama päeva õhtul läksin kergelt tõbise Keskmise juurde tervise järele küsima ja jäime pikalt arutama, kuidas tema suvise universiaadilemineku asjus Hooandjasse videot teha... Sest ehkki me oleme majaomanikud, ühtlasi maaomanikud, ei ole meie selle aasta eelarves neljakohalist summat rahvusvahelisel suurvõistlusel osalemiseks. No ja tippsportlased otsivad ju ikka sponsoreid.

Pakuksin Hooandja projekti üheks keskpärasemaks tänuavalduseks voodiesises mõõdus (umbes 65 x 150 cm) kaltsuvaiba ja väikeseks tänuavalduseks villavaibakese... sest mul on neid kõiki praegu liiga palju ja kui saaksin müüa, siis läheks kogu raha niiehknii lastele. Mille muu pärast ma seda teen!

Aga müümisega on nadisti, kellel on raha, on ka põrandaküte, ja kellel põrandakütet pole, pole ka raha või tarvis või pole mul kaasas täpselt seda värvi ja mõõdu kombinatsiooni, mida vaibahuviline soovib. Ju siis pole praegu see aeg. Teate küll, Koguja, aeg selleks ja aeg teiseks...

Muidu tundub elu taas ilusam, väljas on lõpuks viisakas ilm, Keskmine teeb täna esimest riigieksamit, Noorim kaitses lõpuks kuidagimoodi ära oma loovtöö (uskumatud nõuded ja kohati jabur kriitika, aga tehtud sai).

Valge Mini näeb viimasel ajal välja nagu väga surnud kass, aga erinevalt surnutest liigub ta ringi, läheb kanalõhna peale pööraseks, nurrub ja eritab. Kunagi lapsepõlves kohtasin Peterburis üht 19-aastast Murzikut, kes oli umbes samasuguses olekus, luukõhn ja lombakas, aga ikka hämmastavalt elus. Las ta siis olla. 

Veel oli meil au laupäevase laadakese asjus kohtuda raamatukogukass Hurmuriga. FB päisepildil olev teatud vanaisa* loob sobiva tausta, Hurmur on seal seda nägu, nagu minagi selle vanaisaga kohtudes oleksin... aga päriselus oli ta täiesti erakordne. Kiitis mu vaibad heaks. 

Palun väga, Hurmur villavaibakeste keskel. Eks need peamiselt kassidele olegi mõeldud. Pildi autor on Mustvee Betaania Koguduse noorukese pastori sama nooruke proua. 

Nüüd on tagumine aeg hakata asjalikuks. Masinatäis pesu nöörile, kudupööningu kohendamine, nõgesed Noorima peenarde vahel - midagi kindlasti veel. Kui ma ainult teaks, mida perekonnale õhtuks süüa teha peale martsipanitäidisega küpseõunte... 

__________

* jah, The Lapselaps ongi selle mehe pojapoeg. Eks igas peres ole mõni keeruline kuju.