Klaaskuulidest

Eelmise postituse sabas märkis KK, et lahutused ei tule kergekäeliselt. Olgu ametlik abielu või pikaajaliste lubadustega kooselu... kergekäelisust esineb palju rohkem kui me oleme nõus uskuma. Ma ei jälgi palju suunamudijaid, aga mul tuleb pähe vähemalt kolm... printsessipulmad, imeilusad lapsed (kamba peale kokku vist kaheksa), maailma kõige õnnelikum mees. Ühise kodu ostmine, laste eest hoolitsemine... ja siis järsku käib mingi jõnks ja naine jalutab minema. Ilma igasuguse tõsise põhjuseta, lihtsalt "aga mul ei olnud enam tundeid". Kui oleks tõsine põhjus olnud, küllap oleks nad seda maailmaga ka jaganud. Ka mu lähikonnas on selliseid naisi - või mõnel juhul on olnud, tähendab, meie väärtushinnangud on liiga erinevad, et suhtlus saaks tõsisemalt kesta. Tänaval tere ütleme ikka. 

Nojah. 

Tööalaselt olen kohanud mitmeid tegusaid inimesi. Töö, õpingud või täiendkoolitused, pere. Vabatahtlik töö, seltskondlikud hobitegevused a, b ja c, sõbrad. Ja siis istuvad nad psühholoogi juures, arvavad, et neil on ATH ja on üleni katki, sest EI JÕUA! Iseenesest ei ole ju midagi halba sellest, kui inimesed teevad erinevaid asju... sest enda arendamine on hea, vabatahtlik töö on hea, laste eest hoolitsemine on hädavajalik... aga mis siis, kui kõike saab liiga palju?

Emmede grupi pealinlane rääkis mõne aasta eest, et tunneb ennast nagu pähklijäneste ema Lotte multikast. Tal olid siis kõik neli last üksmeelselt üsna väikesed, vist alla 9-aastased... Tuli rabada siit suunast ja sealt suunast, kõike korraga... 

Mina olen tundnud, et pean õhus hoidma korraga tervet hulka klaaskuule. Umbes neli aastat tagasi oli veel nii, et tarvis oli kukkumisest hoida ägedas puberteedis lapsi, tööasju, koduelu, abielu, vanemate olukorda ja kujutage ette, iseennast ka. Abielu hoitakse kahekesi, õnneks. Tööosa on hetkel pausil ja vanemate olukord on rahulikult kalmistul - aga juba korraga mitme lapse ja aina viletsamateks jäävate vanade hoidmine on rohkem kui täiskohaga töö, ausalt. "Sul on olnud korraga väga palju erinevaid asju," märkis mu armas perearst ja kirjutas antidepressandid välja, sest jah, see klaaskuul, mis ma ise olin, oli täiesti katki. Pulbriks. Ja jah, kui lapsevanem iseenese klaaskuulil maha lubab kukkuda, siis kannatavad lapsed paratamatult, ehkki nende kuule hoitakse veel õhus. Samas on inimese enda klaaskuul kõige taastumisvõimelisem. Tõsiselt. 

Tõeline häda tuleb siis, kui maha kukkuda lastakse lähisuhetel. Olgu see siis abielu, suhe lastega või sõprus. Sõbrad iseenesest tulevad ja lähevad, mõned jäävad alatiseks... aga mõned ei jää ka ja see on vist paratamatu. Lapsed... peavad aja jooksul tegema aina laiemaid tiire, kuni kuskile paigale jäävad - ja paigalejäämise koht ei pruugi olla üldse vanematekodu lähedal. Mõnikord liiguvad vanemad aja jooksul lastele järele, mõnikord mitte. Peaasi, et kohtumised oleksid oodatud ja rõõmsad. Siis, hm, on klaaskuul saavutanud stabiilse orbiidi või midagi sellist. 

Aga abielu... Neid lugusid olen tõesti näinud korduvalt ja korduvalt, kuidas üks pool pingutab, aga teine pool kas halbusest, ükskõiksusest või rumalusest klaaskuuli maha kukutab... raskemal juhul selle lausa vastu maad virutab ja ütleb, et asi polnud seda väärt... aga kui palju on abielukuuli kukkumisel osa teistel kuulidel, mis selle lendamisruumi ära võtavad? Ehk: kui inimene võtab endale aina rohkem ja rohkem suhtevälist rabelemist juurde, kuskohast leiab ta aega oma suhet hoida ja toita? Lähisuhted on nimelt taimed, mis vajavad hoolt. 

Suvel vestlesin ühe peagi abiellumisealise neiuga (ühe lapse koolisõber) tema tulevikuplaanidest ja pidin omas mõttes tõdema, et selle elu sisse praegu ühtegi armastust ega tõsisema suhte arendamist ei mahu. Eks tütarlaps teab ise, kuidas oma elu kujundab, aga hoolimata tänapäeva võimalustest ja soovitustest elada Oma Elu kehtib ikkagi vana tarkus, et liiga kaua iseendale keskendudes võib noor naine avastada, et kõik head mehed on juba võetud... Nagu üks mu kallitest, kes tuiskas põnevust otsides mööda maailma ringi seni, kuni arst ütles, et neist munarakkudest enam selles vanuses suurt midagi ei tule... Rääkimata kestvast emotsionaalsest ülepingest.

Minu ettekujutus keskajast on väga romaanipõhine, aga tundub, et siis oli inimeste elus tasakaal paremini paigas. Mõtlen muidugi neid, kelle elu oli tolle ajastu kohta turvaline, pingi peal koeranahk pehmenduseks, talvelgi piibliraamatu lugemiseks valgust ja leib laual. Oli aega töötegemiseks, oli aega puhkuseks, oli aega harvadeks pidudeks. Klaaskuulid ei kukkunud maha, tundub mulle. Väärtused olid teised... tänapäeva tormlemise valguses õigemad. Sotsiaalmeedia pakub mulle muudkui dopamiinisõltuvuse teemat. Jah, tormlemine on viinud selleni, et suur hulk inimesi ei oskagi ilma piduse eksalteerituse või tööalase stressita elada. Keskajal ühinesid sellised inimesed vist tsirkusega?

Üks tuttav jagab sotsiaalmeedias muudkui vaimustust hetkes elamisest. Ma ei ole temaga nii sõber, et teaksin, kuidas täpselt ta selleni jõudis... aga tõepoolest, kui igast asjast millegi järgmise tegemiseks läbi kihutada, kukuvad klaaskuulid maha. Aeglane elu hoiab kuule paremini õhus... Kui see kuidagimoodi võimalik on. Üritan siin, äkki õnnestub midagi saavutada. Hetkel on lisaks üsna siledasti kokkuliimitud "minale" õhus koduelu, abielu (aga Mees hoiab seda omalt poolt lennus), lapsed ja pere eelarve. See viimane on, nojah, vilets, aga lõpuks ka kõige ebaolulisem. 

Kui see päike nüüd kella tunneks, kümnest lubati head pesukuivatamise-ilma... Õigesti pesuriputamine on endiselt vaimset tervist toetav, hetkes kohaolemise tegevus.