Aastakokkuvõte

 Tuleb välja, et minevaasta kirjutasin ka kaks nädalat enne aastalõppu sahtlisse ja avaldasin siis, kui aasta päriselt läbi sai. Miks mitte. 

Vaba vorm tundub hea. 

Eelmise aasta lõpus seatud eesmärk läks untsu. Ei ole rohkem rõõmustanud. Olen hoopis saanud teada, et ei taha enam antidepressante võtta, sest nendega äratuimestatud kurbus on... tuim, noh. Kui ikka on vaja siiras meeleheites Jumala ees olla, tahan ma seda ausalt teha, mitte olla poolik. Ja jah, selle aasta põhiemotsioon on olnud kurbus. Mõnikord on ilmselt ka seda vaja.

Kodu kordasaamine seisis kõigist headest kavatsustest hoolimata ühe surnult sündinud projekti taga. Alles siis, kui novembris selle ukse kinni panime, tekkis äketse motivatsioon ja lisandusid uued ja huvitavad arengud. Saime teada, et Eestis on võimalik põrgata kristlusevaenamise vastu*... tasemel, kus seda justkui ei tohiks olla. Saime ka teada midagi kellegi kohta... mida me juba varem teadsime, aga ei tahtnud tunnistada. Sellegipoolest on olukord parem kui varem. 

Rohkem palvetamine õnnestus küll, ööl ja päeval. Ehkki oleksin tahtnud öösiti rohkem magada, veetsin nii mõnedki unetud tunnid osaduses Jumalaga ja see on väärtuslik. 

Esimest korda elus... 

Oi, neid oli palju. Käisin kolemetsas ja elasin selle üle. Sain kahe ajateenija emaks. Viisin poja suurele rahvusvahelisele võistlusele. Kogesime ühe kuu jooksul kaht olulist koolilõpetamist. Käisin vaarikapõllul. Külastasin Põhja-Prantsusmaad ja Belgiat väljaspool turistimagneteid. Seisin enda eest konkreetselt ja vestluskaaslase jaoks šokeerivalt, aga nii adekvaatselt, et sain enda jaoks kõige kasulikuma lahenduse. Küsisin ennast tööle ja sain ka. Sain ühe korraks arvatud toretutvuse kohta väga selge teadmise, et see asi ei lähe küll kohe mitte. Nägin kurjuse salalikkust paikades, kus seda poleks iial osanud oodata. Tekitasin vist toimiva lahenduse oma retseptikogule. Ilupugesin Linnamaja katusealuse soojustamise asjus. Hakkasin kirikukoristajaks - väga meeldib, õnnistatud töö on. Sain kaasteelise rolli, see on ütlemata suur privileeg. 

Üle pika aja taas... 

proovisin õppima minna (ei õnnestunud). Matsin kassi. Külastasin Frankfurdi linna. Imetlesin Rheini jõge. Käisin kinos. Ajasin asja, mis ei hakanud toimima (millal ma kord õpin?). Sain korraga kahe Eesto meistri emaks. Käisin reisil, kus mulle lõppkokkuvõttes ei meeldinud. Olin rahalises mõttes väga vaene, aga tulin olukorraga toime. 

Tegemata jäi... 

Kodu päriselt kordasaamine. Looduslikus veekogus ujumine. Palju perega õuessöömisi. Mitu laata, erinevatel põhjustel. Mitu ehitusmõtet, ka erinevatel põhjustel. 

Tehtud sai... 

Üht-teist vajalikku aianduses nii siin kui seal. Osa kodu kordasaamisest - siiski, siiski... Lõpetamised, sisseastumised. Osa käsitööalasest plaanist - pool rehkendust on ju ikka parem kui päris ilma. 

Parimad hetked? 

Koos lastega. Ja sõpradega. 

Kõige õnnelikum olin...

kodus, metsas, koos lastega. 

Mida uut õppisin?

Sain senisest rohkem kinnitust, et Jumal ajab inimestega oma asja, mida minusugune ei peagi mõistma... aga osadus Jumalaga on aina rohkem pürgimist väärt. 

Aasta ühe sõnaga:

keeruline.

Uuel aastal tahan...

ikka sama, olla parem, teha rohkem olulisi asju (moos on tähtis), olla olemas oma lähedaste jaoks. Tervem võiks ka olla, need ealised iseärasused on tüütud. 

_______

*jaa, ole muidugi kristlane... aga mis imeasja pärast sa kirikus käid, kas seda ikka kuidagi ära jätta ei saa? Ja eieiei, kogudusest ei saa sa küll ilmaski mingit toetust saada, ära räägi sellist juttu, ikka ainult töökaaslased saavad igasugust tuge pakkuda... Kui nüüd kogu jamps kokku võtta. Minge te ise ka sinna mägedevahelisse kuristikku Skundis.