Naine metsast

Kunagi kohtasin inimest, kelle peres olid pannkoogid see viimane asi, mida süüa siis, kui kõik muu on otsas ja palgapäevani palju aega. Igaühel on oma näljaroog, meie peres on selleks supp. Ärge saage valesti aru, supid võivad olla päris maitsvad, aga supisöömine on.... meh. Mina keedan suppi kahel põhjusel - esiteks, see on kõhule hea (mõnel pereliikmel esineb seedimisprobleeme); teiseks, see on odav. Kõik. Nii-öelda väljas söömas olen ma supi valinud ainult ÕÕP-i puhul, sest siis antakse Professori Seljankat, ja üks kord pastoriprouast sõbrannaga tööpäeva keskel lõunal käies, sest see oli odav... ja erakordselt viletsamaitseline. Et suppi võiks süüa pühapäeval, pole meie peres valikutes. Veel vähem sünnib seda näljarooga pakkuda külalistele. Ilmselt ainus külalisele supiserveerimine on meil juhtunud siis, kui Laenulaps koroona-ajal kohe kaua meil elas... Tähendab, kui oleks jaksu mitmekäigulist lõunat või õhtusööki serveerida, siis ehk küll, aga peakäiguna, ma loodan, ainult üle minu

Neil päevil tundub, et olen osaline farsis "Kuidas mitte korraldada lõpureisi", tegu on jandiga kahes pildis, üks neist põhikool, teine gümnaasium. Mõlemas on laste käest - ehkki Keskmine on väärtushinnangute ja üldise arusaamise poolest vaieldamatult täiskasvanu, on tema teadmised rahaasjadest ja suuremast korraldamisest ikka veel väga lapselikud, kardetavasti pole paljudel klassikaaslastel isegi mitte väärtushinnaguid - kõigepealt küsitud, kuhu ja kui kauaks tahetakse minna. Soovitakse neljaks-viieks päevaks Hispaaniasse, Itaaliasse, Londonisse... Nojah, Noorima koolis käis paar aastat tagasi üheksa õpilasega klass tõesti Londonis ja Keskmise paralleelist mingi rahvas suvel Šveitsis (CERNis, muide, kui Rohelohe juhtub lugema)... Mõlemad klassijuhatajad on väga toredad, aga vähemalt üks neist on esimest korda üldse lõpuklassiga...  Lapsed üldjuhul ei tea, mismoodi pere rahaliselt kombineerima peab (kui peab). Sellest ei räägita kodudes palju ja isegi kui räägitakse (khm), si

Lugesin lehest isadepäeva artikleid ja silma jäi, et keegi isa iganenud soorolle ei tunnista või midagi sellist. Hm, "iganenud" on minu meelest üks iganenud sõna. Nõukogudeaegne äkki? Millal saavutab postmodernistlik, sallivuslik, kramplikult mittekonservatiivne ühiskond arusaamise, et iga pere jagab oma majapidamistegevused omal moel ja annipõhiselt? Noh... Hiljuti tunnistas üks mulle armas inimene, et tal läks väga kaua, kuni aru sai, et mõnele inimesele meeldibki lastega tegeleda - ometigi on tal rohkem lapsi kui meil... Sama inimene on ka lastega kodus olemist "ohverduseks" nimetanud. Nojah, temal on siis niiviisi... Ehkki ta on väga, väga, väga hea ema ja suurepärane perenaine, kui seda viimast tarvis on - ja minu meelest ta nautis küll oma laste titapõlve. Aga las ta tunneb, nagu tunneb, tal on selleks õigus.  Samas seltskonnas püüdsid kaks inimest, kes ühtelugu oma (minu meelest päris toredast, ehkki kindlasti kurnavast) tööst tüdinult ja pahaselt räägivad, m

Keskmine tegeles perekonnaõpetuse tunnis pere-eelarvega. Noh, meie tegeleme sellega pidevalt. Käsil on lahja lehma aasta (kes ei taipa, mida see tähendab, ma ei viitsi seletada, lugege ise 1Ms 41: 1-36 ). Jah, me ostsime sauna ja käisime Veneetsias ja meil on kaks (2) laenuvaba maja... aga ka majaomanikel, ühtlasi maaomanikel võib sularahaga olla mõnevõrra kitsas.  Ehkki meil on nüüd taas üks väga meeldiv üüriline, üürib tema kõige pisemat ja odavamat tuba, mis tähendab, et Linnamaja remondiks kulunud raha ei pruugi me tema üürimaksetega tagasi saada. Vähemalt maja jooksva ülalpidamise saame tagasi, jah - ja poistel on Linnamaja olemasolust palju kasu, äramüümine ei ole hetkel valikutes.  Minu palk Eesti ühe kõige suurema tööandja juures on natuke väiksem kui põhikoolis. Mehel on praegu üldse asenduskoht ja veel sedasorti, mis võib ükskõik millisel päeval otsa saada. Lastetoetus, mida meie perevaenulik valitsus niigi nübis, langes suuremalt jaolt ära, sest Vanim on ju nüüd tudeng. Õnne

Tegelikult loen ma palju ja kogu aeg, aga üleskirjutamisega on viletsasti. Goodreads minu jaoks ei toimi, aitäh soovitamast.. Tavaliselt pildistan loetud raamatud üles enne, kui nad raamatukokku tagasi annan... no ja siis jääb kahe raamatusissekande vahele poolteist kuud - nagu siit näha. Nii et nüüd tuleb palju raamatuid, paarilauseliste arvamistega nagu ikka. Kardetavasti mitte eriti informatiivsed Maggie O'Farrell "Hamnet". See on ilus raamat. Natuke maagilist realismi ja ports oletatavat ajalugu - ega ju keegi täpselt ei tea, mismoodi see Shakespeare'i pereelu täpselt käis. Lugege ka, väärt raamat on.  Katarina Widholm "Soojad käed". Esimene osa "Südametuksed" oli kena, teine osa... paraku oli peategelane siin minu maitsele juba liiga rumal. Kaugelt liiga rumal, hani, võiks öelda.  Robert Bryndza "Viimne hingetõmme". Täpselt selline mittemidagiütlev võigas kriminull nagu Bryndza ikka. Üldse ei mäleta, millest täpsemalt oli.  Rhys Bowe

Niimoodi hõikas Keskmine täna hommikul majast välja minnes... ilmselt oleks isegi eesti keelt mitteoskav inimene märganud sarkasmi tema hääles. Tõepoolest, Maja ees on lombid ja sajab muudkui juurde. Elades geoloogilises kausis, kus vihmasajud just kuigi sagedased ei ole (ärge küsige, miks, aga suveti on tihti nii, et me näeme pilvi ja tunenme vihma lõhna, aga meie kodu kohal ei tule tilkagi), on selline olukord muidugi ebaharilik. No ja kaks kuud ebaharilikult sooja sügist on meid ka ära hellitanud.  Muidugi ei anna tänane sadu võrreldagi Hispaania õudusega... minu sotsiaalmeedia söödab uputusevideoid kohe palju ette. Ja sellesuvise suure Tartu-uputuse ajal olime me veel kuskil... Dresdenis vist. Linnamaja keldri hoidisteruumis oli aken lahti, seal olid papist nõudekastide põhjad märjad küll, aga Linnamaja asub nii mäe otsas, et jääks vist isegi pooluste sulamise puhul kuivale. 1978. aasta uputust ma isegi mäletan, Jänese tänavat kattis ka vesi, ehkki seegi paik on ju kõrgemal. Päris