Naine metsast

Järgmisesse nädalasse lubatakse veel üsnagi suvist ilma ja astronoomiline suvi lõpeb üldse alles septembri teises pooles... aga täna käisime vihikuid ostmas ja homme läheb Noorim siiski kooli, nii et põhiline suvi saab läbi. Oijah. On paremaid suvesid olnud.  Tegemata jäi (et vingumisega kohe ühele poole saada) looduslikus veekogus ujumine, põlvini Kabli ranna vees ei loe, see pole ujumine; igasugused planeeritud ehitusprojektid, eriti keldri remont; mõnus lõunamaareis; Kuurortlinnas Mehe isa juures suvitamine; suur osa külaskäimisi ja külaliste vastuvõtmisi, mida võiks peaaegu alati rohkem olla; suur hulk aiandusprojekte, sest neid loodan alati teha rohkem, kui sääsed võimaldavad; peaaegu kogu loodetud pargis söömine, sest vihm ja sääsed.  Tehtud sai kaks edukat koolilõpetamist elasime hästi üle; sain taas korraga kahe Eesti meistri emaks; korrastasime Linnamajas ülemise korruse senisest paremaks üürikorteriks ja saime mõne päevaga ka koeraboonusega üürilise (mulle paljud koe...

Kohe-kohe on algamas meiepere traditsiooniliselt kõige intensiivsem aeg aastast. Sel aastal on Keskmise sünnipäev küll tagasihoidlik, kuna pooled sõbrad on kaitseväes ja veerand muudmoodi hõivatud... aga Noorimal on ikkagi senikogemata koolialgus ja selle otsa kaks laata ühel ja kaks (arvatavasti, üks kohe kindlasti) teisel nädalavahetusel, pluss otse loomulikult samal ajal veel üks üritus, kus Mees ja mina kohal peaksime olema... nii et saab huvitav olema.  *** Päris suure osa ajast tunnen, et tahaksin kanduda tagasi kolme aasta tagusesse aega, Texelile või mingisse muusse hetke... sest siis oli maailm kõigest hoolimata kuidagi paigas. Tagasi vaadates on viimased kolm aastat olnud nagu kõrbeteekond. Ka Moosesele ja Iisraeli rahvale tundus, et on olnud hea, siis raske, siis jälle lootus... Noh, loodame, et meil saavad vahepeal nihkesse läinud asjad korda ikka natuke rutem kui neljakümne aastaga. Ühe pere olukord on maailma ajaloos ka palju vähemtähtis kui terve rahvas, eksju. ...

Eile käisin lähedases marjatalus vaarikal. Mõtlesin täna teha vaarika-šokolaadimuffineid, "Šokolaadiraamatust", sellest Pere ja Kodu sordist, leheküljelt 98. * * * * Teate... sellest retseptist muffineid küll ei saa. Muffinitainas peab olema padukohev, heast vahukoorest ainult õige natuke paksem. Muffinid ise peavad olema kohevad ja kenadeks kuhjadeks kerkima. Isegi kõike retsepti järgi tehes tekib nendest koostisosade suhetest paks klimp, millest saaks näiteks küpsiseid, hoiaks üsna hästi vormi... või koogipõhi. Mitte muffinid.  Loodetavasti kõlbavad need klimbid - sest ahjusolek ei toonud kaasa erilist kujumuutust - vähemalt süüa.  Õnneks on mul plaanis teha ka vaarika-rullbiskviiti, eilne hingati ära, mõni retsept seal raamatus ka toimib... Ikkagi kuri. 

Mehed läksid metsa. Ehk Mees ja Noorim, sest koht olevat nii keeruliselt ligipääsetav, et mina kaasa ei kõlba ja Keskmist me sinna ei lase... sest ükskord oli ühes võpsikus (seal ei saa kaugele ette vaadata, ausalt) umbes näokõrgusel lapsepeasuurune herilasepesa... Vist mitte aktiivne, muidu oleks nad mind ja Meest arvatavasti surnuks nõelanud... aga Keskmisele piisab ühest nõelast niiehknii. Veel üks suurepärane põhjus, miks ta peab kaitseväkke minema talveks, Vanim käib praegu muudkui metsas... *** Vanim lubati korraks koju. Oli teine kolmandal päeval oma ilusad juuksed maha ajanud (oeh) ja saabumine võttis nii kaua aega, et ma tõsiselt kahtlustasin autoga teelejäämist või midagi. Keegi kaasvõitleja - ma siiani arvasin, et see on ainult korporantide sõna - tõi lahkesti koduväravasse ära. Saime teada asju kasarmuelu kohta, Õppisime uue sõna "hügieenivorm" ehk enam-vähem pesuväel olek. Nägime kaht toidupakki, need olid mingil põhjusel kotis kaasas. Kuu ajaga on pojakesel tekk...

Eile otsisime Mehega pikalt Kabli randa, sest guugel ei tahtnud selle asukohta kuidagi täpsemalt näidata ja suure maantee ääres ei olnud viitasid ka, vähemalt mitte selliseid, mida me märganud oleks.  Lõpuks leitud rand oli igati kena, ainult et vesi oli meie maitsele jahe. Iseasi, kui oleks olnud eesmärk rannas olla, meie tahtsime ainult higi, verd ja sääselaipu maha pesta. Seda sai ka jaheda veega. Sai parem.  Higi, veri ja sääselaibad tekkisid Mehe kokkuleppest sõber Metsandusteadlasega - et Mees käib ja aitab natuke puid mõõta või midagi. Ma läksin igaks juhuks kaasa. Noh, mets see ei ole, hirmus rägastik on. Mina olen nii ärahellitatud, et mets tähendab minu jaoks ilusat kõrget samblavaibaga männimetsa, pealegi olen terve teadliku elu teadnud, et heinasesse metsa ei tohi mitte iialgi minna... Nojah, mõned inimesed teevad keskeas hullemaidki tempe. Veel segab õuuuudselt kõigi nende võimalike pliidipuude kõdunemas nägemine, aga küllap ökoloogid teavad, mis on õige ja kui pa...

Kunagi ammu-ammu rääkis üks tõsine usumees, et kui koguduses tekib tahtmine pingi alla pugeda, siis ei aeta õiget asja. No tema jutus oli muidu ka... paar pingialust hetke, aga eks ikka juhtub. Kui tööintervjuul tekib tunne, et ma nüüd läheks otsekohe uksest välja, siis tuleb äraütlemine isegi kergendusena... ehkki amet ise tundus ahvatlev ja õige. No aga kui töökuulutuses pakutakse välja asju, mille järgi oled motivatsioonikirja kirjutanud (aga loodad, et amet on see, mida tegelikult tahad) ja alles pikema ohkimise peale tunnistavad värbajad, et tegelikult me vajame inimest tegema jah hoopis muud tööd... ega siis väga ära ei tõesta ka, et teate, ma seda südames kogu aeg lootsingi. Pealegi, kui uksest väljamineku tunde hetk on juba ära olnud ja vestluse jätkamine toimus minu poolt puhtalt viisakusest ja selle tõttu ka, et ülejäänud vestlejad olid ju sümpaatse olemisega... Mul on mingi häda ülilühikeste juustega naistega, vist ainult Marju Aas Masingu koolist on senikohatutest selline, ...