Naine metsast

Kõik algas tegelikult sellest, kui "Kooperaator" seitsmekümnendatel oma territooriumi laiendada otsustas ja selle asjus minu vanaisa oma kätega ehitatud maja perekonnalt ära võeti. Oli selline riigikord ja aeg. Maja oli küll tilluke, aga ehitatud aastakümneid meie perekonna käes olnud krundile (esimene, suurem maja põles sõja ajal maha), vanaema kujundatud aia kohta on lausa alles dokumendid, kus botaanikaaia eksperdid soovitavad selle aia allesjätmist ja nii edasi... Mina olin pisike, tolle aja kohtuasjadest ja raskustest ei mäleta rohkem kui lumehanges röökimist, kui ema küttepuid ja kelku koos kolmeaastase minuga ühest majast teise vedas ja kelk Narva mäel ümber läks. Nimelt oli uue (praeguse Linnamaja) ostmiseks vaja kõvasti võlgu võtta, turuhinnad ja puha... aga vana maja eest maksta ei tahetud, talv oli külm ja kahe maja jaoks küttepuid osta ei saanud. Kohtuasjade paberid on ka alles. Minu ema sai sellest korraliku trauma. Eks selle all olid sõjaaegsed põgenemised, tule...

 Kahest täiesti erinevast olukorrast. Ma olen nüüd kolme aasta jooksul vaadanud viit tantsupidu. Sest Tuuletütar ja mõned muudki asjaolud. Kaks kohapeal, kolm telerist.  Naiste tantsupeost tookord on vähe muljeid, sest olin parajasti aktiivselt koroonas. Naine Kaks tantsis igatahes suurepäraselt.  Noorte tantsupidu ükskord meeldis väga. Muusika ja seltskond ja ilu ja... ainult punk-Pipid ei kõnetanud.  Kagu-Eesti tantsupeol minevaasta oli peale vaatamise muud tegemist ja suhtlemist ka. Oli kah pidu.  Tartu tantsupeol minevaasta oli muusika ja ülesehitus ja muu päris tore, aga proov oli põnevam kui pidu ise. Kiriku nurk! Sain sealt ühe uue toretuttava, juhtus nii.  Üldtantsupidu just äsja... määh. Kui palju parmupilli, reilendrit ja polkat peab mahtuma ühele staadionile? Korraks leidsin isegi tuttavad vestid üles, vasakus tagumises nurgas vist. Sellegipoolest ei olnud nii sümpaatne, nagu võinuks. Tegelikult sain ma sellest aimu juba kunagi talvel, kui üritus...

Noh, nagu Vakumisu klubi, ainult et mitte vana. Polnud nagu midagi erilist öelda.  Või kuidas võtta... Juhtunud natuke nagu on.  Laupäeval käisime head traditsiooni järgides kahe noorema pojaga medalite järel. Ametisolev Eesti meister jätkab, teine on taas pärast vahepausi meister. Ehk siis, Noorimal oli see kaheksas ja Keskmisel kuues meistritiitel, Keskmisel teist aastat järjest. Korraks tundus küll, et seekord meistrit ei tule, leppisin olukorraga, teised võivad ju ka võita... ja selgus, et tundumise põhjuseks oli punktiarvestussüsteemi viga, Ianseo lihtsalt ei näita alati kõiki seise õigesti.  Meistritamise ajal puhus tugev tuul ja õhutemperatuur oli suvevõistluste kohta ebaharilikult madal. Vähemalt puhus sääsed minema... Aga ilmaga on meil siin nii, et taga-aias, kus Keskmine oma niitmisprojekti arendab, on ebaloogilistes kohtades veelombid. Meil siin teeb maapind muidu iga vihma peale lllllürps ja juba viis minutit pärast vihma on kuiv... sel aastal on nii märg, et...

 Koolilõpetamisi on meil siin aja jooksul kogunenud.  Isiklikku põhikoolilõpetamist 35 aastat tagasi ma lihtsalt ei mäleta. Riideid ja kingi ainult, aga need olid siis kõigil kohustuslikud mustvalged või sinised-valged (minul), ei midagi erilist. Mingil aktusel rääkis paralleelklassi juhataja, et nende kaotused on väga suured - olid jah, hulk poisse ei lõpetanud põhikooli... aga ma ei tea, mis aktus see oli.  Isiklik gümnaasiumilõpetamine kolm aastat hiljem toimus samas kohas, uue direktori ja ootamatu aktusekorraga. Kõigepealt avastasin poolel aktuseteel, et minu must lõpukleit on vale valgusenurga puhul täiesti läbipaistev - mitte keegi polnud sinnamaani selle nurga alt vaadanud, isegi mitte kogenud õmbleja... Koolimajja jõudes selgus, et lõpetajad pannakse istuma lavale ja sealt tuleb tunnistuse järele ronida mööda hööveldamata laudadest ehitatud treppmoodustist (sest lavatrepid olid külgedel, need ei passinud). Mul olid 12-sentimeetrised tikk-kontsad ja juba siis anti...

Maksin just ära ebaõiglase maksu. Jõle.  *** Gümnaasiumidega on nii, nagu on. Või pigem ei ole. Vanima Koolis on Noorim ilusti sees. See oleks minu- ja Noorimat tundes iga mõtleva täiskasvanu - esimene valik. Noorim ei soovi olla koolis Vanima väike vend, mis on täiesti loomulik soov, juba vestlust olevat alustatud selle teemaga... Keskmise Kool Noorimat ei soovinud ja kui ma nüüd järele mõtlen, siis sain umbes aasta tagasi vestelda selle kooli esindajaga... kes toetas tõesti niisuguseid väärtusi, mida mitte ükski haridusasutus ei tohiks taluda (et autonoomia ja iseotsustamine on tähtsam kui äärmuslik labasus jne). Ja kui Keskmine on labasuste ja muude õuduste suhtes pigem nagu teflon, asjad ei jää külge, siis on Noorim, nojah... kleeplint. Ainult et Noorimat soovib väga Linna Kõige Kaheldavama Kuulsusega Gümnaasium (see Magalarajooni servas), mis pakub üht Noorima huvidega hästi sobivat programmi... ja võtab massiliselt vastu õpilasi, kellel kindlasti gümnaasiumi üldse asja ei ole...

2009. aasta 4. oktoobril - loomakaitsepäeval - saabus meile valge nooruke kass. Loomaarst ütles, et emane ja kõhukelme puruks, muidu terve kass. Arvatavasti autolt löögi saanud. Arvatavasti kellegi suvekass, meil siin paari kilomeetri kaugusel on suvilad... Kass lapiti loomakaitsjate kulu ja kirjadega ära. Olime jupp aega ametlikult hoiukodu, aga mitte keegi tema vastu huvi ei tundnud... siis arvas Keskmine, et see on tema kiisu, ja jätsime Valge Mini endale. Peale kõhukese oli ilmselt ka mõistus pihta saanud, ta pissis läbi kogu pehme mööbli, liivakasti mõttest ja pealekraapimise ideest ei saanud kunagi päriselt aru. Oli paar aastat jutti kogu aeg ärev, pupillid hiigelsuured ja muidu ka närviline. Ka hiiretööga oli asi niru, parimal juhul tõi ta tuppa elusa hiire, lasi selle lahti ja kaotas huvi. Ei mäleta, et ta oleks mänginud nagu teised kassid, või üldse kuidagi aktiivne olnud. HEV-kass. Samas oli ta erinevalt loomaarsti määramisest täiesti kuulja kass, muidu peaks lumivalged heles...