Naine metsast

  Tuesday, July 11, 2017 Maasikad ja mida meie nendega teeme Kui Sa peaksid olema üks neist inimestest, kes ei armasta maasikaid*, siis tule homme õhtul tagasi, täna ma midagi Sinu jaoks huvitavat ei räägi. Kui ma olin laps, oli minu suhe maasikatega ebamäärane. Suvised värsked maasikad olid muidugi õnn ja rõõm. Neid osteti turult. Talveks aga keetis Vanaema moosi teemal "terved marjad siirupis" ja pahandas minuga kevadeni, miks ma seda ülimagusat ollust ei tahtnud. Vanaema on muide pühendunud suhkrupõlgur, välja arvatud siis, kui asi puudutab moosi. Olukord paranes siis, kui Vanaema kursusekaaslane, arvatavasti üks väheseid nõukogudeaegseid taluperenaisi tutvustas Vanaemale maasikakompoti olemust. Ma täpselt ei tea, kuidas seda tehti, aga selle maitse oli märgatavalt värskem ja mõnusam kui Vanaema moodi keedetud moosil. Sellest hetkest algas meil kompotiajastu, mis oma tipp-perioodil nägi välja nii: ühel suvehommikul saabus 30-40 kilo maasikaid, mis tuli kõik korraga ära puh

Kohv on olemas ja allergiarohi sisse võetud, aga kõik mehed alles magavad... No pole minu mure, kui kohv ära jahtub.  *** Siiamaani pole seda õiget suvevaheaja tunnet. Ehkki see on juba alates esmaspäevast korralikult käes - Keskmisel olid ju tantsupeo asjus kooliga seotud kohustused.  Tantsupidu vaatasime Delfi abil. Liiga palju kaugvaateid, ma ütleksin. Mõned korrad vilkus Keskmine siiski otse kaamera eest läbi, aga Tuuletütart ei näinud üldse. Ka Postimehe piltidel oli Tuuletütar ainult hägusena. Urr. Keskmisest oli seal küll mitu kena pilti, aga näiteks Tõelise Koera omanikust, kes samu tantse oma kooli koosseisus tantsis, mitte ainsatki.  *** Raamatutest vabanemine õnnestus hästi. Eile läks kaks autotäit minema ja nüüd on veel ainult siia-sinna jäänud üksikeksemplarid pluss mis iganes keldris Vanaisa töökoja nurgas on...  Klaasist vabanemine pole enam edenenud. Tarvis on ikkagi teha pildid ja panna uus kuulutus. Üks antiigihai tahtis veel tulla, aga ma nüüd ei teagi, see eelmine e

Vanaema (minu ema, suri paar päeva pärast Ukraina sõja algust) oleks täna saanud 86-aastaseks. Oijah.  *** Klaasesemetest vabanemine on natuke edenenud. Kapi tagaotsast leidis tänane huviline - nii tänane kui eilne ostja olid ääretult meeldivad inimesed - vaasi, mille määrasime tema asjatundjate ja guugli abiga Lorupi harulduseks. No aga kuna ma tund varem ei teadnud, et see olemaski on, läks üsna rahuliku hinnaga ära.  Tänane mitte-ostja oli oma käitumiselt sama omapärane kui välimuselt. Ütles ausalt, et on edasimüüja, ja pakkus siia ja sinna paarieuroseid hindu. Kuna ma ei ilmutanud entusiasmi, teatas lõpuks pahuralt, et tema ei osta minult midagi! Nojah... selle kohta öeldakse vist: "Okei siis." *** Oleme Tuuletütrega palju kallistanud. Olen väga tänulik, et ta on olemas ja neil päevil koos Keskmisega tantsuplatsil.  *** Kummaline on olnud näha kellegi muutumist... see ei ole inimlikult seletatav. Nagu oleks kogu headus, empaatiavõime, süütus, siirus ja rõõm tükkhaaval mah

Unustasin eile õhtuse allergiatableti võtta, sest enesetunne oli hea. Nüüd maksan selle muretuse eest taskurättides. Kõrrelised õitsevad sel aastal varem ja seda on tunda.  *** Käisime lastega poodides. Üks poegadest kurtis, et meesteriideid ei müüda. Tõepoolest, võrreldes naisteriietega on meestel väga vähe valikuid. Ja kui lõige (näiteks lühikeste dressiriidest suvepükste puhul) on mõeldud tugevat ülekaalulisele rangjalgsele mehele, siis pole pilbassaledal sirgel noormehel sellega midagi teha. Emaühik dressiriiet õmmelda ei oska, õigemini ei oska seda peatselt saja-aastaseks saav "Singer". Iseenesest võiks õmmelda mõned paarid linaseid pükse, kui kusagilt lõike... ja sobiva kanga leiaks.  Veel võimatum on leida vaba aja jalatseid, mis ei oleks päris botased, sobiksid laste eelistuste, vanemate rahakoti ja praktilise meelega. Üks poeg meeliskles kõigis poodides lumivalgete jalanõude juures, aga tõepoolest... No ja jalatsid peaksid jalga ka minema, meil on ainult üks laps nii

Nojah, nii see asi on. Siinblogis kirjutan siis, kui ise tahan. Praegu on selline aeg elus.  *** Mul on see armas Tuuletütar Amsterdamis, kes on kõige lähedasem asi väikesele õele... Aga kuna tema elab ja töötab ülemaailmse ajakava järgi, siis tundub, et meie ajavahe on mitte tund, vaid mingi täiesti teistsugune asi. Ükspäev saatis mulle keset päeva hommikutervituse või mõnikord jutustab midagi siis, kui mina (no me elame koolipäevade rütmis ju) ammu voodis olen...  Aga palun väga, fototõestus. Vasakul Tuuletütar (siis 7), mina (siis 14), Vanaema, Vanaisa, minu vanaema Mahti, kelle taga Vanaema sõbranna Taimi. Sündmuseks oli minu vanaisa papa Juhani matus, Tuuletütre vanaisa Osvald oli papa Juhani vanem vend. Oli selline aeg, mil seitsmeaastaseid lapsi tavapäraselt sugulaste matustele kaasa võeti. Ja oli nii, et nagu juba siis, kui Tuuletütar esimest korda minu hoole alla anti (tema oli tol hetkel napilt kolmene, mina napilt kümme, assisteerisin kõigis vajalikes valdkondades ja tulin t

 Eile juhtus... Kuna olin tavapärasest erinevalt kuus päeva jutti pikka päeva kodust ära olnud, otsustasin kodusolemise-päeva tähistada natukese puukandmisega. Esimene riit* läks hästi. Siis mõtlesin, et võiks teise riida ka... no ja mis see kolmaski ära ei ole... ja nüüd oli nii vähe jäänud... Ära väsisin 10-20 sületäit enne puuhuniku otsasaamist ja siis oli juba imelik pooleli jätta. Kodusolevad mehed niitsid samal ajal muru, mina veel selle traktoriga sõita ei oska.  Nojah. Pärast autokoormatäie puude äraladumist ja umbes kaheksa kärnkonna kohtamist/ärapäästmist - no mis on konnal arus, et ta kuuma päikese käes aina päikeselisemasse kohta ronib? mul tekkis sireliheki alla konnade ärapoetamise koht - läksin pessu ja hakkasin süüa tegema... ja siis tuli Noorim, kes ütles, et sajab. Ma ütleksin, et see oli vist kuu aja parim uudis. Sadas korralikult, ainult et lühikest aega. Sellegipoolest sain poolteist vihmaveetünnitäit kastmisvett ja täna hommikul oli imetore peenraid rohida, muld o