Oktoobri lõpus

Vahepeal oli siin, nojah...

Koolivaheaeg läks küttepuude tähe all, võiks öelda, et läks puid vedama. Noorim osales muuhulgas meie ja Saaremaa Siioni koguduse (vabakogudustel ongi sellised nimed, sionistidega pole siin minu teada mingit seost) ühisnoortekal. Oli olnud väsitav, tähendab, edukas - aga vähemalt ei kukkunud keegi läbi kirikusaali lae (sest mingi punt oli käinud kiriku pööningut avastamas). 

Koolivaheaja viimasel päeval oli koguduse aastapäev. Suur pidu, loomulikult. Palju rahvast. Maeiteamitu kooki - koogid olid sel aastal hämmastavalt lihtsad, tavaliselt on rohkem õisi... aga ehk selle võrra maitsvamadki. Teenistuse ajal ütles Ekklesia ülistuskoori juht, et nüüd laulab meiega vend Tõnis... ja kui vana hallipäine mees eestpingist püsti tõusis, olid kõik natuke aega tõsises segaduses. Oligi (kunagine) rokkstaar Tõnis, ei laulnud õnneks "Veenust" ega kahjuks "Palvet", aga ma sain vist üle pika aja aru, miks kontsertidel käiakse - see hääl, see jõud, see kõrgest east hoolimata kestev võime saali lummata... Noorim, kes pundiga fuajeest teenistust kuulas, ütles, et kui saaliväline rahvas taipas, kes Tõnis ja mis Tõnis, siis olid kõik saaliuste juurde kobardunud ja imestanud-imetlenud. Olgu tal veel palju häid aastaid, mil kiita ja ülistada!

Mina olin koogivalveteenistuses (et õigel ajal saaks juurde toodud ja...). Suurem osa koogist sai ära söödud, taldriku- ja kohvitassikriisid lahenesid tasapisi ja Mees sai eelnimetatud Tõnist kohvipunsu juures assisteerida. 

***

Hoopis vähempiduselt mõtlen neil päevil, mida tunneb lapsevanem, kelle laps on teinud midagi moraalselt valet? Mitte kriminaalset, lihtsalt alatut...?

Sest vaadake, peale ehtsa koolikiusamise ja näiteks kohtulikult karistatava kelmuse on veel igasuguseid väiksemaid ja suuremaid inetusi, mida justnagu ei tohiks teha, aga seadus neid ei keela ka. Ütleme... varjatud kiusamine, tõrjumine, sõpruse ja läheduse reetmine, selgitamata-põhjendamata ükskõiksus ("Mina ei pea midagi seletama!"), valelikkus... 

Võib-olla saab siingi jagada inimesi erinevatesse ühiskonnaklassidesse nii, nagu ma neid kunagi jagasin haridusse suhtumise ja maailmavaate järgi. Näiteks ühel poegadest on sõbraga midagi sassis. Igaks juhuks täpsustan, et minu teada selle sõbra lähedased siin lugemas ei käi. Kuna ma saan sõbra imelise emaga hästi läbi, mainisin möödaminnes, kas tema on aru saanud, mis poiste vahel toimub... Sellega põhjustasin ärevust, murelikkust ja kurvastust, sest selles peres ei ole sassis, lahendamata suhted kombeks ja vanemad tunnevad vastutust ka suurte laste otsuste eest - ikkagi nende endi kasvatatud. Küllap püüdis sõbra ema pojaga rääkida nii, nagu minagi omalt poolt. Ühel teisel juhul pidin vastanduma objektiivse ebaõigluse pärast ja sain kuulda, et tolle ema ainusündinu pole teise inimese õigusi jalge alla tallates midagi valesti teinud... aga mina pean kaua lappima oma last, kes oli kogu olukorras süütu kannataja. Nojah, võib-olla valis vale sõbra... Eks me igaüks ole igas olukorras iseenda selle hetke parim mina.

Kui ainult jätkuks armastust ja isegi pahasena arusaamist, et me kõik oleme oma vanemate kasvatuse ja isekorjatud elukogemuse produktid ja eks need vanemadki on tulnud oma lapsepõlvest. Ei tea ega suuda mõista lähemate sõpradegi eluraskusi, rääkimata peaaegu võõrastest. Oleks vaid armastust...

***

Eelnevaga haakub servast - minu jaoks - vastuolu. Muudkui püütakse luua traumavaba maailma ja tagada olukorda, kus lapsed võiksid kasvada maksimaalselt turvaliselt - ilus ja õige - ja siis, kui poisslaps saab 18, nõutakse, et ta läheks ja laseks ennast riigi ja rahva nimel tappa, vigastada või vähemalt rängalt traumeerida. Ja mitte keegi, kes seda noort meest üle kõige maailmas armastab, ei tohi leinamiskohustuse vastu midagi öelda, sest Aated. 

Minu lapsed on minu jaoks porgandikujulised. 

Noorim oli sel hetkel umbes täpselt nelja-aastane ja Eesti vingeim pulmafotograaf tegi temast oma vanima õe pulmas paar pilti. Noorimale alt üles vaadates näen ma alati seda last ka... sama lugu on teistega, hoolimata nende täisealisusest, bassihäälest ja habemetüükast on samal ajal näha väike poiss, kes küsib sülle või teeb krutskeid.  

Sõjateemal on meil oma poistega muidugi kokkulepe, et see ei jõua meieni mitte kunagi. Ja kes tubli nõukogude naisena teiste inimeste poegade sõttaminekut õilsaks ja hädavajalikuks peab, olgu vait ja lugegu näiteks Vahur Laiapea Ukraina päevikuid või Svetlana Aleksijevitši "Tsingist poisse". Äkki saab millestki aru. 

***

Hommikul sain FB-st uudise, et üht imearmast jõululaata sel aastal vist ei toimu. Üks teine jookseb jällegi sisekarikavõistlustega kokku. Nojah... Viimaste kohta ei teagi, mis sel aastal saab, Keskmine lubas uurida, mis tingimused sportlastele on - ja ega tal niinimetatud punktide laskmiseks eriti aega olegi, üks laupäev vast. Noorim muidugi tahaks minna, aga kas ja mis ja kuidas, pole me isegi arutanud, muutused ja kohanemised on mõjunud nii, et kogu ajaperspektiiviga oleme ikka umbes septembri alguses. Traditsiooniliste sügisesündmuste äratoimumine ei paista kuidagi mõjutavat. 

***
Lumeroosisall läks vahepeal raamile.

Täna loodan kokku õmmelda südamelillesalli. See oli hämmastavalt kerge sallikiri, jäi naksti pähe ja sai sellevõrra kiiresti valmis, tegelikult ootab ta õmblemispäeva juba jupp aega. 

Varrastel on praegu üks viiulivõtmesall, lihtsalt niisama, et lõbus ka oleks. 

Olen käinud lõngapoodides vaatamas pitsiliste beebitekkide jaoks sobivaid lõngu. Pulloweri poes midagi isegi oli, kui ma nüüd oskaksid seda tugevust ka hinnata - sest ehkki igapäevatekiks pits tõesti ei sobi, lähevad beebid ju vastu oma esimestele jõuludele ja tädi pulma ja kuhu iganes pidusematesse kohtadesse kaasa, passib pits küll. Ei, mingit vanaemastaatust pole esialgu kuskilt tulemas, ma tahan lihtsalt sortimenti laiendada ja kestev sallikudumine tüütab ära. Ainult et see "midagi isegi" oli überpeen ja hirmkallis, müügitekkide puhul kõige kallimat lahendust ei taha. Millegipärast on liikvel vähe klassikalisest pitsilõngast kaks korda jämedamat lõnga, mis sinna juurde veel täiesti naturaalne ja karedusevaba ka oleks, Lianni lõngapoes polnud näiteks üldse mitte midagi, pitsilõngast järgmine oli kohe sokilõng, aga ma tahan peenikest, et pidutekikesed tuleksid udukerged ja õhulised...

Üks doktorikraadiga sõbranna jällegi otsib alpakast pitskindaid, aga pelgab sotsiaalmeediat hirmsasti - ometi on FB käsitöögrupis hulgaliselt imelisi kindakudujaid... Eks igaühel ole omad kiiksud. 

***

Mu eiteamisajast pärit potipriimula hakkab õitsema ja ligi kolm aastat tagasi saadud jõulutäht on ikka veel elus ja üsna ärgas. On vist põhjust uhke olla, varem oskasin ma potilillede äratapmist palju paremini kui nende elushoidmist.

Oeh, tööd on vaja teha. Saagu sall.