Valge mees teeb palju puid

Kui me kunagi septembris - vist? - teada saime, et selleaastane küttepuuplaan ei saa juhtuma, olime päris õnnetud ja teadmatuses, kuidas olukorda lahendada. Täna võin raporteerida, et 10 ruumi kuiva leppa on kuuris ja... tegelikult natuke vähem, sest esimene ahjutäis on juba tarvitatud ja põles hästi. 

Kuuri alla saamine toimus kahe ja poole täiskasvanu jõul, nimelt ohverdas Noorim pool päeva oma koolivaheajast. Meil on vaja uut, korralikku, vastupidavat, aga kerget aiakäru. Esimese ettejuhtuva ehituspoe koduleht andis tulemuseks... et valik on tohutu. Milline neist kõige kergem ja vastupidavam on? Olemasolevatega läks nii, et see üherattaline isegi teatud määral toimis, aga kippus viltu vajuma... ja need alumised toed, noh, ma ei tea nende nime... said varbaga otseks lükatud. Nii pehmest metallist ongi. Kaherattaline vana on katki. Minu isa konstrueeritud kolmerattaline peab kindlasti vastu kauem, kui me elame, aga kaalub seetõttu tühjalt rohkem kui enamik tavalisi kärusid koormaga...

Veel on kuuris ebamäärane kogus oma krundi pliidipuud ja umbes 3,5 ruumi oma krundi ahjupuud. Ja igasugused varasemate aastate jäägid, mis on x aega oodanud ja käituvad ahjus-pliidi all nii, nagu põletuspuud käituma peavad. 

Oma krundi puid tuleb arvatavasti veel juurde, sest "see vaher seal" on jätkuvalt meie aiakujunduse moto. Peenemate vahtra- ja saarepakkude lõhkumine on väga lõbus, õnnestub ka minul. Millal need ära kuivavad, on muidugi iseasi, aga kuuris on näha olnud selge värvivahe äsjaviidud ja nädalakese oodanud halgude otste vahel... Midagi ikka toimub. 

Ükspäev käisin Suure Kollase Maja teeotsast üle maantee Noorima daaliajuurikate jaoks saepuru ostmas. Seal tegeles peremees peamiselt küttepuude müügiga ja tahtis pikalt rääkida. Noh, korralikult pakitud ja peremehe poolt autosse vinnatud saepuru eest võin ma veerand tundi lobiseda küll. Lahke juhatuse all käisin ka ümber müügiks lõhutud puude riida - küll oli ilus. Riit ja selle ümber raam nimelt. Tulin koju ja ohkasin meie mitmes suunas vildakat kuuri vaadates. Ühel hetkel lammutame me selle niikuinii (võimalik, et midagi põhikonstruktsioonist on päästetav, aga ma väga ei usu sellesse - ja milleks on puukuurile vaja kolme meetri kõrgust viilualust?).

***

Lisaks puuladumisele olen tegelenud vaibandusega. Eile pildistasin ja hinnastasin 42 vaipa, neist enamik sellesuvised. Vaipade pildistamine on endiselt paras trenn - sest osa aega tuleb roomata põrandal narmaid sättimas, aga siis jälle püsti hüpata, et saada pilt üldvaates - ja hiljem muidugi turtsus tehnika, aga see seltskond on nüüd uuel FB lehel üleval ja võiks olla nähtav kellele iganes. 

https://www.facebook.com/triibulised.kaltsuvaibad.ja.haapsalu.sallid

Uus leht on esialgu paduhõre, aga ma südamest loodan, et funktsioneerib paremini kui vana leht, mis juba ammu ei lasknud pilte lisada ega maha võtta ja tegi maeiteamida. 

***

Valimistulemused tulid paremad, kui ootasime. Koalitsioonid tulevad muidugi sellised, nagu tulevad, aga ega me seal midagi muuta ei saa. Kui see kultuurimonstrumi idee ja miljon mittesõidetavat jalgrattateed ometi ära jäetaks... 

Ärge saage valesti aru, mu enda lapsed sõidavad ka jalgratastega, aga iga linn peaks olema liigeldav kõigil viisidel. Keegi kirjutas hiljuti, et Tallinna kesklinna autostumise probleemi lahendaks kiiresti ja kergesti läbitavad ümbersõidud. Nii võib olla küll. Tartus on sama lugu, Raadilt Tammelinna (mis oli meie auto koolipäevateekond kolm aastat, ülearu sageli kaks korda päevas) pääseb paraku kõige paremini mööda Riia maanteed, sest piimakombinaadi raudteeülesõit on ettearvamatu ja nii lauluväljakutagune kui Jakobi mägi on tegelikult parajad pudelikaelad. Ja siis tuli keegi ohmu ja arvas, et Riia mägi olgu jalgrattateede pärast poole kitsamaks tehtud... Oeh. Olen viimase aasta jooksul varasemalt tihedamalt erinevatel kellaaegadel jalgrattasõbralikul Vanemuise tänaval liikunud, ausõna, mingeid massisõitmisi ei ole. Ärasolgitud Nurme tänaval samuti, seal jalgratturi kohtamine on eriline sündmus. Pealegi keelduvad ka meie sportlikud ja üsna hulljulged lapsed alates esimesest lumest jalgrattaga sõitmast, sest see on otsesõnu ohtlik. Külm ja ebamugav ka. Isegi kui ma jalgrattaga püsti püsiksin*, kuidas ma saaksin seda keset talve pika mantli ja kontsaga saabastega juhtida? Sportlik riietus avalikus kohas mitte-spordiüritusel ei tule kõne allagi.

***

Kuna on olnud koolivaheaeg, pole me veel päriselt kohanenud kolmekesi elamisega. Noorim tuiskab oma sotsiaalse elu asjus ringi, aga Vanim saabus eile õhtul taas koju käima. On märgata, et toitu läheb vähem ja pesu on palju vähem pesta, sest pole hiigelsuuri dressipluuse, mis mahtu annaksid. Uuest nädalast algab taas koolirutiin uue tunniplaaniga, mis ei tundu sugugi parem kui eelmine, pigem kehvem. Niipalju siis lubadusest, et tavaliselt ei alga koolipäevad kell 8 hommikul...

Keskmiselt saame mõnikord sõnumeid. Täna pidavat nad täisvarustuses matkamist harjutama. Jalavägi tähendab ilmselt jalgsi liikumist koos kogu kolaga. Muidu on päevad tihedad, aga huvitavad, hea seegi. Kahe nädala pärast on ta loodetavasti korraks kodus. 

Ootan väga juunikuud, siis on kindlasti mõned päevad, mil kõik pojad korraga olemas on. Pärast läheb kes reisile ja kes tööle ja kellel on sotsiaalne elu... aga kui vähegi võimalik, sunnime kõiki kolme Itaaliasse kaasa. Kui Jumal lubab ja me elame. 

***

Kaasteeliste programm on toonud endaga kaasa kord kuus Anna Edasi kohviku külastamise. Hea kohv ja hea seltskond, miks mitte. 

***
Olen saanud jah-sõna kadunud ema üüratu postkaardikogu ärapaigutamiseks. Sorteerin... Leidsin ennesõjaaegseid kaarte, kus avaneb tädi Elleni noorepõlveromantika. Ei olnud midagi ainult suitsutare ja paljulapselised popsid, kaarte saadeti preilile, kes mingil hetkel õppis ühes maamajanduskoolis. Kuna uusaastakaartidelt kadus Ellen kuskil kaheksakümnendate alguses ja jäi ainult Juhan... siis see seletab, miks ma Ellenist nii vähe mäletan. Ei antud aega. 

Mida teha sama üüratu fotokoguga, ma veel ei tea. Matuseid tundub olevat rohkem kui pulmi, pluss albumite viisi pilte reisidelt (teemal "siin minu käe taga oli teepood, kuhu ma ei tahtnud minna"). 

***

Nojah, Vanima soovitud tuuletaskud ja viiulivõtmekirjaline sall ei valmista ennast ise, lumeroosisalli raamile minekust rääkimata. Tehtagu midagi. 

___________

*igatsen endiselt võimalust proovida sõitu kastirattaga, äkki teeb suurem rataste arv sõitmise vähem hirmsaks?