Pärast matust

2009. aasta 4. oktoobril - loomakaitsepäeval - saabus meile valge nooruke kass. Loomaarst ütles, et emane ja kõhukelme puruks, muidu terve kass. Arvatavasti autolt löögi saanud. Arvatavasti kellegi suvekass, meil siin paari kilomeetri kaugusel on suvilad...

Kass lapiti loomakaitsjate kulu ja kirjadega ära. Olime jupp aega ametlikult hoiukodu, aga mitte keegi tema vastu huvi ei tundnud... siis arvas Keskmine, et see on tema kiisu, ja jätsime Valge Mini endale. Peale kõhukese oli ilmselt ka mõistus pihta saanud, ta pissis läbi kogu pehme mööbli, liivakasti mõttest ja pealekraapimise ideest ei saanud kunagi päriselt aru. Oli paar aastat jutti kogu aeg ärev, pupillid hiigelsuured ja muidu ka närviline. Ka hiiretööga oli asi niru, parimal juhul tõi ta tuppa elusa hiire, lasi selle lahti ja kaotas huvi. Ei mäleta, et ta oleks mänginud nagu teised kassid, või üldse kuidagi aktiivne olnud. HEV-kass. Samas oli ta erinevalt loomaarsti määramisest täiesti kuulja kass, muidu peaks lumivalged helesiniste silmadega kassid ju kurdid olema. Nurruda oskas ka, väga valjusti.

Juba paar aastat tundus ta hirmus hädine, korduvalt küsisin temalt: "Valge Mini, kas sa oled surnud?" Selle peale tõstis ta alati solvunult pea. 

Sel kevadsuvel nägi ta aina rohkem välja nagu kass, kes ongi juba surnud, maetud ja üles kaevatud. Pesta ei suutnud või ei tulnud see talle meelde, toidulõhna ei tundnud üsna tihti enam ära, nii mõnigi kord istus keset tuba loigus ja paistis õnnetu, et noh, voolab ju...

Kümmekond päeva tagasi suhtlesin tuttava loomaarstiga koduste uinutamisvõimaluste teemal... ei tulnud välja, aga arst organiseeris valuvaigisti, mida palliatiivse ravina kasutada. Eile hommikul ei saanud Mini enam aru, kus või mis ta on. Süüa ei tahtnud juba enam paar päeva. Lamas pehmendusega kastis küdeva ahjukese kõrval, hingas aina vaiksemalt... ja vaiksemalt... Õhtul Noorim veel korraks arvas, et hingab, aga pool tundi hiljem selgus, et ikkagi eksis, oli juba jahe ja kange. Pimedas me enam matma ei hakanud. 

Nüüd on ta maetud valge sireli alla, väike karvane hing on loodetavasti seal, kus midagi enam ei valuta... ja me peame nüüd hakkama elama mõttega, et meil on kolm kassi. 

2010. aasta kuumal suvel oli ta noor, luksusliku karvaga ja nii terve, kui üks väga väikese aruga kass olla saab. Ilus kass oli.