Jälle on pühapäev

Kui oktoobris on ilm kena, siis on oktoober armas. Siiani on kena olnud.

Tööasjad

Ühes asutuses oli meil supervisioon, kus ühe ülesande käigus pidime paljude pildikeste hulgast valima ühe. Mulle meeldis midagi lapiteki-stiilis, sest see minu praegust tööelu kirjeldab, teen igasuguseid asju ja kokku saab hea. Ülemus oli natuke jahmunud, tema oli arvanud, et ma olen kurb, et kogu mu jõud ühte kohta ei lähe... Mõnd asja oleks seal tõesti toredam rohkem teha, aga kuna asutusel sedasorti tegevusi rohkem anda ei ole... no siis ma lepin selle rõõmuga, mis on, ja teen kuskil mujal natuke muid asju. Pole ju halvasti. 

Kuduasjad

Kangas edeneb hoolega. Sel nädalal said ootele tumekollane lühem vaip (eks näeb, kas tuli päris ruut või siiski mitte) ja beež paarimeetrine. 

Eile öösel olin veel ärkvel, kui tuli sallitellimus. Rõõm. 

Beebitekk Üllar-Lorenzole on ka üsnagi lõpusirgel. Väga sinine. 

Kohvik

Juhtus nii, et käisin lausa kaks päeva järjest Anna Edasi kohvikus lõunal, ühe ja teise inimesega. Salat punase kalaga on imeline. Teisel päeval tervitas omanik mind sõnadega: "Sina jälle siin?" ja mina lahkusin pärast lubadusega, et homme ma siiski ei tule. :) Pole ikka kindel, kas mul on seal stammkunde staatus, aga kui juba väljas söömas käia, siis võiks raha viia söögikohta, mille omanikku ma hästi tean, eksju. 

Mehed

Noorim saabus Rootsist. Oli olnud väga tore, töine ja tõhus keelelaager. Oli toredaid ja vähem toredaid inimesi (see eksootilise päritoluga eestlanna sai uueks sõbraks, aga too pikk ja popp rootslane olevat igal võimalikul juhul ennast poolalasti võtnud...), oli linnaskolamist, oli palju saksa keelt, oli ka surströmmingu maitsmist - muide, see vikipeedia artikkel väärib lugemist! 

Keskmine, Vanim ja Mees toimetasid tasapisi keldri kallal. Ühe poole lammutustöö on osaliselt valmis, nüüd on vaja sein uuesti üles ehitada, et saaks edasi lammutada... Ülesehitusega nad siin ka juba tegelesid, aga siis said kivid otsa. Uuel nädalal loodetavasti läheb edasi. 

Uudis

Sain teada, et üks meie pöialpoistest - see, keda viimasel ajal nii siin kui mujal kõige harvemini näha saab - on oma armsa preili K. päris ametlikult oma proua K.-ks teinud. On rõõm noorte ilusast otsusest, ehk pöörduvad nad ühiselt kord ka neisse paikadesse tagasi, kus me neid koos nägema harjusime. Kui nüüd mõelda, et minu esimene ere mälestus sellest pöialpoisist on aastast 2013, mil ta oli viieaastane ja sai meie  aias punase sipelga käest hammustada... siis on see noor mees ilmselgelt pika tee ära käinud. Kõige olulisem hea otsus elus on veel poolel teel, aga küllap saab seegi asi õige pea korda. Kui endagi lapsed nii häid ja ilusaid otsuseid teeksid... oeh... Palvetame edasi, noorpaari ja teiste pöialpoiste ja pärisomade eest.