Kuidas me korraks Taga-Lätis käisime

Kuna Mehel on kohevarsti tulemas sünnipäev ja midagi esemelist talle kinkida on võimatu... ja kõik lapsed jäid igaüks erinevatel asjaoludel Linna... siis ma otsustasin ta ära röövida. 

Sõime kahekesi sibulasupi ära, käsutasin natuke jahmunud Mehe linnariidesse ja viisin koti autosse. Sõitsime Frau Corsaga, ikkagi minu auto ja minu röövimine. Esialgu arvas Mees, et liigume Valga poole. Siis oli segadus... veel rohkem segadust. Võru nägi välja nagu nelikümmend aastat tagasi, välja arvatud keskväljak või misasi see ongi. Mees oli endiselt segaduses. Haanja kõrgustikust üle sõita oli üpris lõbus. 

Siis me olime järsku Lätis ja Mees ikka ei teadnud, kuhu me läheme... Upsi, kruusatee. Sealjuures ilma telefonilevita kruusatee... Taga-Läti, otsustasime. 

Sihtpunktis Aluksnes tuli levi tagasi ja Mees leidis kesklinnast pisikese hotelli. Aluksnes on muide uskumatu hulk majutusasutusi. Hotellis võttis meid vastu umbkeelne vanem härra, kes oskas ainult öelda "no-no-no-no-no", aga kui ta kellelegi inglise keelt rääkivale naisterahvale oli helistanud ja selle vahendusel aru sai, siis sai no-nost vanniga kaheinimesetuba esimesel korrusel. 45 eurot, hommikusöök hinnas. Toas oli olemas kõik ööbimiseks vajalik peale vannikorgi. Õnneks pakuti seal täpselt vannikorgisuuruseid ümmargusi seepe... (meil kodus on vann küll, aga mingitel torutehnilistel põhjustel ta õieti ei tööta ja kodus on meid viis, kindlasti tahab keegi lastest kempsu niipea, kui lapsevanem on vanni läinud)

Igatahes läks toa avastamise ajal õues pimedaks ja tundus kohane õhtust süüa. Jalutasime. Pitsarestoran "Zebra" on tõsisematele kõrgusekartjatele kättesaamatu ja ma ei kujuta ette, kuidas nende kunded sellest õue-taevaredelist talvel liiguvad... Arvatavasti sajab ka Taga-Lätis lund. Ümbernurgakohvik "Pajumte" oli... nojah. Menüü oli eesti keeles, minu salati kirsstomatid küpsed ja küpsetatud juust hea. Mehe salati (vist Caesar) kaste oli igav ja mnjah, oleks rohkem oodanud. Võimalik, et praed oleksid olnud põnevamad, aga me ei olnud väga näljased. 

Väga näljased ei olnud me ka järgmisel hommikul ja see oli hea, sest hommikusöök oli napipoolne. Kõike nagu oli, isegi kaks erinevat kõike (nagu: kaks saialist, kaks vorstilist, kaks juustu...), nälga ei jäänud, aga rikkalikuks seda nüüd ka nimetada ei saa. Samas oleks olnud väga kena suveilmaga rõdu peal hommikust süüa. 

Suveilma moodi oli päike. Õhutemperatuur oli selline, et... kohaliku järve saare peal kindlusevaremetes oli kell pool üksteist varjulistes kohtades rohi härmas. Muidu oli kena jalutamine. Kindlus on umbes samas seisus ja umbes sama suur nagu Laiuse loss. Järve peal tegutsesid veelinnud, inimesed jalutasid, päike paistis. Otsustasime kohalikke mõisaid ja muuseume mitte külastada - mõisamuuseumid on enamasti omavahel väga sarnased ja kõige huvitavam muuseum olnuks piiblitest... aga vanu raamatuid me oleme palju näinud ja ei tundunud väga põnev. 

Sõitsime Eesti poole tagasi. Kusagil mahajäetud maja trepil tegeles üks kass hügieenitoimingutega. Heledates toonides lehmad vaatasid meid ükskõikselt. Kena oli. 

Tegime põike Rõugesse ja matkasime korraks Hinni kanjonis. Väga kena kanjon oli. 

Võrru jõudes ei olnud me endiselt kuigi näljased... käisime kohvil ja koogil hoopis Anna Edasi kohvikus Linnas. 

Koju jõudsime mõniteist minutit pärast Vanimat, kes oli jõudnud juba kergelt segadusse sattuda ja manitses, et edaspidi võiks ikka öelda... Nojah, meie lapsed on harjunud sellega, et ema ja isa on kogu aeg kodus. Kui meie peame harjuma nende suurekskasvamise ja tühja pesaga, siis peavad ka nemad harjuma, et me võib-olla käime mõnikord kusagil. 

See käimine ei olnud tõsiste Läti-fännide jaoks kindlasti mingi aktsepteeritav reis, aga pisike tuulutus ikka... ja ega ma Meest eriti sageli ära ka ei röövi, nii et üllatus õnnestus.