Ja mis elu sees praegu on

Miski viirus teeb perekonnas tiire. Meil pole selleks aega nagu ikka. Jätsin apteeki märkimisväärse summa, et saaks kõigile kohusetundlikult sisse sööta D-vitamiini, C-vitamiini, kurgulutsukaid ja köharohtu - ja kellel aega on, see jääb ikka koju tervist praavitama ka, üks oli siin pool nädalat kodune ja teine magab praegu koolisolemise asemel, sest homme on võistlused. 

***

Eestikeelses blogi-ilmas küsitakse, milline näeb välja üks päev ja millest saab aru, et ei ole enam 18... Noh, 18-aastaselt samal ajal elasin Saksamaa väikelinnas suure linna külje all, aitasin kasvatada kaheaastast last, tegin majapidamistöid ja lootsin, et nädalavahetusel saab kuhugi välja minna. Nüüd elan Eestis pisikeses külas, äratan igal hommikul endast pikemaid poegi (kaks neist täisealised), teen majapidamistöid ja loodan, et nädalavahetusel ei pea kuhugi minema. Ehkki, jah, 18-aastasena said nii lapsekantseldamine kui majapidamistööd tasustatud, nüüd pean raha saamiseks kodust väljas käima. Liigesed valutavad ja juustes on halli, noortemuusika ja -kultuur ka eriti ei kõneta. Lapsed ikka vahel harivad mind, olen selle eest tänulik. Targem olen loodetavasti ka. 

Päeva kohta, noh, eile... 

Umbes 6.55 üles. Vannituba, kohvivesi. Meeste äratamistiir nr 1. Pesumasin tühjaks, pesu restile. Nõudepesumasin tühjaks ja täis. Meeste äratamistiir nr 2. Midagi veel - ei mäleta, mis -, igatahes olen hommikusöögini jõudes juba väsinud. 

Linnas vahetame Mehe Kooli juures autojuhti. Vanim jõuab bussile. Keskmine läheb kooli. Noorim saab parklas juhised, kuidas hambaarsti juurde minna. Leian üllatuslikult parkimiskoha, lähen sisse, käin põhjalikult apteegis. Noorim tuleb üsna kiiresti tagasi, hakkan teda teise linna otsa saksa keele konkursile viima (selle kohta tuli info siis, kui hambaarstiaega enam muuta ei saanuks), helistab arst, midagi muutus, äkki saab Noorim juba homme tulla üht auku lappima... Ikka saab. 

Noorim maha pandud, viin auto Linnamaja juurde, toimetan pisut, sealhulgas korjan kotitäie õunu ühe puu alt, mille kavatsesin õigupoolest maha võtta, aga esimest korda 46 aasta jooksul kandis see nüüd häid vilju... Tööteel käin poest läbi, ostan lõunaks pirukaid. 

Tööl kirjutan kirju, pean lõunatundi ja süvenen ühte kirjatükki, kui äkki saabub tudeng. Broneerimissüsteem on ilmselt alt vedanud, aga kirjatükiga saan hiljem ka tegeleda. Vestleme. Pärast loen ja kirjutan edasi. 

Kell 16 lahkun, teen Linnamajas keskküttekatlasse tule, lähen Mehele järele, käime põhjalikult poes. Siis võtame lapsed trennist, sõidame koju. Kiire õhtusöök, selle valmimise ajal räägib Keskmine koolipäevamuljeid. Duolingo. Villaste, aga hukas esemete taaskasutuse asjus harutan üht sinisekirjut salli, Noorim tuleb ja räägib oma päevast. Kuskil poole üheteistkümne paiku teen tiiru suurte poiste juures, ajan nendega natuke juttu, korjan kokku nõud ja panen tööle nõudepesumasina. Vannituba, voodi, umbes tunni pärast tuleb uni ka. 

***

Farss Noorima klassireisi teemal jätkub. Põhimõtteliselt peaksin enda vaimse tervise huvides selleteemalisi kirju mitte lugema, aga ikka on lootus, et tuleb midagi asjalikku ja loogilist... Eks meie perel on ka teistmoodi koolifilosoofia, ilmselt on klassis mitmeid vanemaid, kes perega kusagil ei käi, loodavad vingete klassireiside peale, meie jällegi peame primaarseks-elementaarseks perega käimisi ja klass, noh, see on formaalne grupp (fui), saagu ise hakkama, kui tahab, klassiasjade eest suuri summasid maksta ei ole mõistlik. 

***

Valge Mini istub praegu köögilaual ja inspekteerib minu peaaegu tühja kohvitassi. Niipalju siis väga viletsa tervisega vanurist... 

***

Instagramis teevad inimesed juba novembrikuu kokkuvõtteid. Homme on ka päev, pealegi loodetavasti tore ja pildistamisvääriline päev... aga taustamuusika olen juba ära valinud, loomulikult "November rain"'i algus. Ühtlasi oleme pärast pikki kõhklusi ja kahtlusi leidnud loodetava öömaja homme õhtuks - eeldusel, et magav pooltõbine piisavalt terveks saab. 

***

Instagrami kohta veel - vaadake seda: https://www.instagram.com/pastrychef_am/ Imeline! 

***
Sain juba novembri eest palka. Märkasin rõõmuga, et selle kuu miinussseis tundub olevat poole väiksem kui eelmisel kuul. Toidukulusid pole veel kokku löönud, need ilmselt ei kannata mitte mingit kriitikat... Lahja lehma aasta pole veel läbi ju ka. Nüüd kohe varsti õmblen kokku ühe haapsalu salli, nädala pärast on Lossis laat ja haapsalu sall sobib ju ikka jõulukingiks... Veel peaks tänase päeva sees olema mingi kanakoiva-ühepajatoit, portsu villavaibakeste kudumine ja teise portsu viimistlemine, väike ports vanillikreemisaiu ja midagi kindlasti veel... Naine, mine tööle.