Elumärk

Tegelikult olen ma täiesti elus, lihtsalt blogimistuju pole olnud. 

Elusolek on sisaldanud endas, hm... Lisaks tavapärasele jõulutamisele uue üürilise sissejuhatamist (Linnamajas on neid nüüd kaks) ja jõuluremonti. 

Üüriline on sümpaatne mees meie kogudusest. Elu on selline, et vajab eelkõige katust pea kohal ja seda me saame pakkuda küll. 

Jõuluremont jällegi oli Noorima toa eakohaseks kohendamine - kolmele väikesele lapsele tehtud tuba, bordüüri peal nunnud pingviinikesed ja jääkarupojad - see ju ei sobi enam, kui noormees küsis jõulukingiks pardli, sest vunts ja bakenbardid... Seinad on nüüd valged kerge rohelise viitega, bordüür helehall ja ahi ereoranži asemel valge. Põrandal on endiselt parkett nimega "õlitatud ürask", tume tamm. Väikelaste toa puhul polnud see muidugi mõistlik, aga tolles hetkes parim valik... ja ega neid kriime nüüd ka nii palju ei olnud. Need kriimud ja kahjustused, mida oli, said üle tehtud mööbliõliga (sest Mehe külastatud ehituspoes oli valikutes väike purk päris põrandavaha?õli? hinnaga 70+ eurot või mööbliõli hinnaga 10 eurot...) ja on lootust, et peab. Ega seal keegi ju naelikutega ringi ei trambi ja suuri koeri me ka niipea pidama ei hakka. Noorim kolis nüüd tuppa sisse ja on rahul. 

Tavapärane jõulutamine sisaldas endas kingituste hankimist. Lapsed said igaüks selle, mida soovisid (pardel ja lõhn, mängurimonitor, mänguriklaviatuut ja kvaliteetsed sokid), akupanga, kõrvaklapid, natuke raha ja kino kinkekaardi. Lumepargi kinkekaarti polnud ju sel aastal mõtet kinkida. Mees sai massaažividinaid oma igivalutavatele lihastele ja martsipani. Mina sain kuhjaga šokolaadi ja kolm head last.

Veel tegin jõulusööki. Lapsed soovisid jõuluparti saada enne kirikusse minemist. Mõne jaoks neist kujunes siis hommikusöögiks õhtusöök. Koolivahaejal kaua magamine on teismeliste inimõigus, arvan ma. 

Menüüs olid krõbe meepart, inglisepärased vorstikesed peekonis, magushapu kapsas, herned ja sibulad koorega, cumberlandi kaste ja ahjukartulid. Magusaks tegin panettonet - see on küll kõige pehmem pärmitainaküpsetis, mida kunagi katsetanud olen, aga kuivab muidugi sama kiiresti kui tavalised saiakesed... Krõbedat meeparti ma rohkem ei tee, tänan väga, see meemarinaad kõrbeb mustaks sõltumata sellest, kui leebe ja kannatlik on praeahi. Praeahi lõpetaski mingil hetkel koostöö, õnneks ainult ajutiselt - aga ma ei saa selle pliidiga kuidagimoodi hakkama, mis mõttes on kuhugi väljalülitamatu ülekuumenemispaanika sisse ehitatud? On ju normaalne, et praeahi on 4-7 tundi järjest töös, kui nii tarvis on? Veel lõpetas koostöö köögikombain, mida ma kasutan tegelikult 3-4 korda aastas, kui on miski suurem riivimine käsil... aga mul on ämmalt päritud eksemplar juba aastaid kastis ootel. Veel said otsa meie oma õunad, aga neid tuleb arvatavasti tuleval või ületuleval aastal jälle. 

Jõulu esimese püha hommikuks tegin traditsioonilist nutellatäidisega praesaia ja marjakastet. Koguduse jõululõunal käisime ka, sellega ongi viimastel aastatel kuidagi segane olukord olnud... Nojah, see meiepere õnnetu haigeolemise-traditsioon. Seekord on teatepulga üle võtnud Mees, aga esialgu tundub olevat peamiselt natuke köha. 

Praegu, aastatevahelisel ajal on tempo ja päevaplaan täiesti nihkes, aga mis siis ikka... Ebaharilikul kombel oleme Mehega mitmel õhtul telerit vaadanud. "Roosi nime" puhul ma ei mäletanud, et seal üks stseen nii ee graafiline oli, Kevin madistas märgade bandiitidega tuntud headuses, aga "Düüni" uusversioon on täpselt sama surmigav nagu raamat ja näiteks "Tähesõjad". On hea olla inimene, kes on seda filmi näinud, aga eks ma seda linnukese pärast vaatasingi. Ei ole minu tüüpi lugu. 

Vana-aastaõhtul ootame taas külalisi. Lauamänguõhtuga on lubatud liituda, kui keegi soovib. Võib olla ka meile päris võõraid, tingimusel, et on kenad inimesed.