Ikka niisama

Täna hommikul oli meie juures -7,6 kraadi. Lumekiht oli...aimatav. Tegelikult on see normaalne detsember ja normaalne Eesti talv, aga ma eelistaksin muidugi Itaalia suve. Teed väga libedad ei olnud, alles tööle kõndides sain aru, et maas on jääd. Õnneks oli arusaamine kõigest saapatallatasandil. Natuke lund võiks muidugi olla, maasikapeenarde peal ja roosidele ka - aga igaks juhuks tuleks roosidele vist kuuseoksi tuua. 

***

"Minu" sotsiaalmeedia algoritmid on neil päevil sassis. Olen ise vaadanud liiga vähe kassivideosid ja liiga palju igasugust muud jama, seda nüüd küll - aga mulle muudkui reklaamitakse mingit salendavat bodi, reklaamides osalevad naised, kes on erakordselt kiiresti erakordselt palju kaalus kaotanud... või on kohutavalt rasvunud. Vabandust, ma küll jäin poolteise aastaga 20 kilost ilma ja nüüdseks on umbes 7 tagasi tulnud, aga talje oli mul kolm aastat tagasi ka täitsa olemas, nii et seda asja ma, jah, ei vaja. Hiljuti puhkisin just kuskil, võimalik, et siinsamas, mis asjaoludel ometi nimetavad mõned inimesed rasvunuid "normaalseteks". No aga ma pole ookeani taga käinud ega oma silmaga näinud seda, mis sealmaal normaalsus olevat, räägitakse, et kole suured toiduportsud, kole ebatervislik ja kole palju koledasti rasvunuid igal pool liikvel... See viimane sõltub kindlasti sellest, kus inimene ise käib. 

***

Mis puutub tervislikkusse, siis meie peres sel aastal ökoporgandit pole, aga on ökoõunad. Rääkisin suvel Linnamaja naabrinaisega ühe puu mahavõtmise plaanist. Tema kiitis selle heaks. Seepeale kandis puu hullumeelsel hulgal õunu nagu kõik muudki sel aastal, aga erinevalt kõigist varasematest aastatest olid need mitte rohelised vissid, vaid ilusad, suured, kollased punase põsega - ja head! Kõigutavad isegi minu tavalist õunapõlgust. Naabritepoolne haru läheb siiski maha, naabrinaine ütles, et see ikkagi segab. 

***

Vaimse ja vaimuliku tervise asjus tuleks aastalõppu planeerida üks perekondlik Tallinna-sõit, Taize palvusele. Sealtkandi lugejad, kes te vähegi saate ja head inimesed olete*, Taize kohtumisel on vaja vabatahtlikke ja eriti vist noorte majutajaid, selle osaga olevat palju probleeme. Me võtaks ise hea meelega mõned noored öömajale, aga meie juurest kogu üritusel kaasategemiseks igapäevaselt Tallinna vahet käia oleks kõigile asjaosalistele hirmus piin. Aga kujutage ette, vend Matthew ise pidavat tulema! 

***

Lahja lehma aasta novembrikuu toiduteemalised väljaminekud - ilma Noorima koolitoidu ja Keskmise XL-praadide (riigigümnaasium, mingi söök on tasuta) ja ilma võistluste proviandita - olid umbes 450 eurot. Seda on kaugelt liiga palju. Tuleb saada veel osavamaks kombineerijaks, püüdes samas säilitada mingitki tervislikkuselähedast taset. Hm, kodune lehtsalat on kindlasti tervislik isegi talvise niruna ja mul tegelikult on minikasvuhooned olemas... katsetagem? 

***

Mõnel asjal siin ilmas on põhjused... ja tagajärjed... ja mõned seosed tunduvad praegu olemas olevat, aga tegelikult saab alles 20 aasta pärast aru, kas need olid seosed või lihtsalt juhuslikud kokkusattumised. Kui seda 20 aastat muidugi tuleb, iial ei tea. 

Hm, selgub, et olen sarnast seosteasja ka viimati maininud - ilmselgelt on see siis see, millega ma praegu tegelen. 

***

Üks netituttav kirjutas täna, et tal on tuleva aasta eelarve juba praegu paigas. Nojah, üksi elav pensionär (mitte Eestis), tema kodumaal on rahaasjad ehk stabiilsemad kui meil siin. Võib-olla. Ebastabiilsustest hoolimata on meil siin ka tarvis meeles pidada, et perekond on eelarveline asutus ja vähemalt ühe kuu kaupa tuleb mõelda... Lapsed hakkavad ka tasapisi aru saama, et meil raha puu otsas ei kasva (sest hoolimata korralikust õunasaagist ei kasvata me puuvilja müügiks). Ikkagi on ühel vaja riideid ja teisel uut madratsit ja... Vaatame, mis saab ja kuidas saab. 

Muidugi, jõulukinke on vaja. Tundub, et inimestele meeldib hirmsasti kinkida pisikest pudipadi. Minu ema armastas seda ka, kinkida ja saada - ja selle tulemusena olen ma viimase kolmveerandi aasta jooksul ära visanud rohkem pudipadi kui keegi peaks üldse kokku puutuma... ja vähemalt mind suunab niisugune kogemus minimalismi poole. Majas on endiselt hirmus palju sorteerimata asju, Noorim just ükspäev oigas, et igal pool on kastid... Lõpuks on kõik kättevõtmise küsimus. Aga meie lapsed saavad neid asju, mida nad taipavad küsida (üks tahtis pardlit ja üks vist paremat monitori ja...), midagi praktilist, mingi elamuse kinkekaardi ja natuke raha. 

***

Eile õhtul läksin enne kella üheksat voodisse ja kümne paiku juba magasin. Hommikune ärkamine ei olnud sellegipoolest kergem, oeh... Pime aeg on, sobib talveuneks, aga ma tahan ju asjad tehtud saada... 

__________
*ausõna, kust mina tean, kes mul siin lugemas käib, avalik blogi ikkagi.