Niisama

Tundub, et ka sel kuul ei tule igapäevablogimisest midagi, ehkki sõber Ritsiku idee on tore. Ainult et täna on juba teine...

Eks siin vahepeal juhtus ka natuke, khm. Olen endiselt Eesti Sisekarikavõitja Ema, kolmandat aastat järjest. Noorim sai hõbeda. Vanim küttis kodus ahje ja nautis üksiolemist. Meil on ikka nii erakordselt toredad pojad!

Hotelliööst ei tulnud siiski midagi välja, sest mõlemad karikalised otsustasid, et tervis ja esmaspäevane koolipäev on tähtsamad kui täiskasvanute võistlusel kuskile tagumisse otsa jääda. Sest vaadake, meie poisid on küll imeliselt võimekad, aga nemad on juba laupäeval täismahus võistluse ära pidanud ja mõnevõrra väsinud, täiskasvanud lähevad võistlema puhanult. Muidu mõtlesime võtta toad Männiku JK hostelisse, selle hinna ja kvaliteedi suhe on ära proovitud, sobib küll - ja ehkki hommikusöögi eest peab ekstra maksma, olevat see ka hea, arvasid poisid. 

***

Tundub, et sel aastal jääb jõulupärg ära. Neli küünalt laua peal koos natukese sambla ja väikeste jõulumunakestega sobib vast küll. 

Kuusk muidugi tuleb, aga sinnamaani on aega. 

***

Saksa blogija Frau Nessy (https://blog.vanessagiese.de/) vastab mõnikord lugejate küsimustele. Temalt küsiti muuhulgas: "Und nu?", mis tundub mulle paraku üsna tõlkimatu, sest peaks tähendama "Aga nüüd?" slängis, lühendatult... Igatahes leidis ta, et kuidagi loksuvad asjad ikkagi paika, varem või hiljem, tegeletagu mittemuretsemisega. 

Mnjah. Ajasin võistlustel treeneriga pikalt juttu, ta kasutas muuhulgas sõna "karma". No sellesse ma ei usu, aga asjade kuidagi... ühtlustumisse küll. Ja hiljem, tagantjärele vaadates tekivad seosed... 

Ja asjad üldiselt liiguvad paika, ühel või teisel moel. Lihtsalt mõni asi nõuab justnagu hirmus pikka ootamist. Muuhulgas meieperes üks kurgumandlioperatsioon, septembris kästi ja anti aeg veebruarisse... aga mandliomanikul on iga päev valus ja paha. 

***

Mõtlesin siin ükspäev vaimsest tervisest ja urisesin, miks tänapäeva maailm ei pea vaimse tervise probleemiks nii mõnegi inimese vajadust tormata suhtest suhtesse. No mul oli selliseid lapsevanemaid ja mitte vähe... Noortest, kes mingit ettekujutust taga ajavad ja samal ajal on avastanud oma ihude uued ja huvitavad võimalused, võib veel kuidagi aru saada, aga 25+ vanuses võiks inimene siiski juba taibata, et lühiajalised untsuläinud suhted tähendavad mingit viga kas eneses või kaaslasevalikutes... aga ei taipa ja nii need moodulpered tekivadki. Minu isa, minu õe isa, minu venna isa, minu selle talve kasuisa... Või -ema. Urr. 

***

Täna koon jälle portsu villavaibakesi, kerin mõne suure kera* uute vaibakeste tarbeks ja käärin uue villavaibakestekanga, kui valgemaks läheb, nii umbes kella 12 ajal. Nendest ei teki mulle endale mitte mingit tulu, kogu see harutamine ja sõlmimine ja kerimine võtab nii väga palju aega... aga vana villase lõngaga, mis on nopeteks liiga hea, aga uueks kudumiks liiga rabe, pole tõepoolest mitte midagi muud mõistlikku** teha. Tõesti, taas villaks kraasida ja uus lõng teha või siis villana kuhugi soojustuseks... jah, aga see eeldaks mingi tehnika kasutamist, mida mul pole. Vana lõnga aga on ikka veel kuhjade viisi ja tegelikult on nii tore, kui keegi saab vaibakese kassile, nukumajja või näiteks rõdule (palvekaaslane A. sai ja ütles, et väga mõnus on). Ja ükskord saan ma kogu selle kraami magamistoast välja, ruumi korda ja remondivalmis! 

Remondist niipalju, et Noorima toas toimub tapeediparandus, mis on omaette käsitöö - aga rauhfaser-tapeet on värvitav ja see võimaldab katkiste kohtadega loominguliselt ümber käia, ei pea kõike maha tõmbama ja uuesti kleepima. Loodetavasti. Eesmärk on laps jõuluvaheajaks uuendatud tuppa sisse kolida. 

_________
* villavaibakese sisse läheb lõng umbes 20-kordselt, selle jaoks kerin erinevad lõngad kokku köielaadseks asjaks, iga suur kera on üks või mitu vaibakest...

**äraviskamine ei ole mõistlik, kõigist materjalidest austan ma villa kige rohkem.