Mis meil siin vahepeal toimunud on

Kõigepealt oli ebaharilik närvilisus. Minul. Lõpuks taipasin katsuda meelekohti... ai. Mul käivad viimastel aastatel sellised imelikud peavalud, et justnagu pole midagi tunda, ainult meelekohti katsudes taipan, et tegelikult ongi õudne. No ja kuna on paha olla (ehkki ma seda otseselt ei taju), on ka muu olemine rabe. Pereõde, kelle juures ma autojuhi tervisetõendi asjus käisin, tuvastas tavapärasest kõrgema vererõhu. Kas need kaks asja saavad omavahel seotud olla ja kui, siis kuidas sellest eemal püsida, st vererõhuga peaks tegelema, aga mismoodi, kui ma olen terve elu olnud madala vererõhuga inimene? Aadrilaskmine ilmselt ei aita. 

***

Lapsed olid vähemalt paid. 

***

Siis olid Võistlused. Kord oli Piibeleht peal ja siis Vestmann all... Keskmine sai hõbeda. Vaatasin vanast blogist järele, ta on sisemeistrivõistlustel kaks korda ka kulla saanud, aga viimati kolm aastat tagasi... No mis teha. Noorim sai pronksi, mis on suurepärane tulemus, arvestades, et mandlioperatsioonist on möödas napilt kolm nädalat. Noorima Sõber sai hõbeda, mis on kah suurepärane tulemus. 

Täiskasvanute võistlused järgmisel päeval olid muidugi hästi palju lahjemad. Eks see peamiselt harjutamise-üritus oli. 

Võistuste esimese otsa ajal käisime paaris taaskasutuspoes, sest lõpuks ometi on mul ettekujutus, millega asendada jube puhastamatu* lauake vannitoas kraanikausi kõrval. Otsingud jätkuvad, aga vähemalt oli huvitav. 

Öö veetsime Dorelli-nimelises hotellis. Arvesse võttes, et asukoht on Tallinna kesklinnas koos parkimiskohaga (!) ja asutus on täiesti puhas (miinus üks äsjasolgitud kemps, kuhu Noorim õnnetul kombel kohe tundmatu solkija järel sattus), on tegu väga hea hinna-kvaliteedi suhtega. Hommikusöök oli ka mitmekesisem kui nendes odavama otsa hotellides tavaliselt. Tõsi, jogurtit ei antud ja moose oleks võinud olla rohkem, aga ikkagi, valida oli soe-külm, magus-soolane... mis sa hing veel tahad. JA voodi oli kõige mugavam senimagatud hotellivooditest. JA ehkki asukoht tundub olevat eiteakus kortermajade vahel, ütlesid nahkhiirekuulmisega pojakesed, et öö olevat olnud vaikne. Ehk nagu Keskmine märkis: "Kui ma ööbin hotellis, siis ma tahan normaalselt pesta, rahulikult magada ja hommikul piisavalt süüa." Need tingimused olid täidetud. 

***

Siis ma käisin, jah, pereõe juures ja sain muuhulgas veel teada, et olen oma optimaalsest kaalust viis kilo raskem. Nagu ongi tunda olnud. Tuleb vähem süüa ja rohkem aiatöid teha. 

Muidu oli eilne päev paras läbikukkumine, loodetavad tööd Linnamaja aias lükkusid ilma tõttu edasi (aga ma olen saavutanud kõige suurema ploomivõsa olulise harvenemise, mis õnn ja rõõm) ja traditsiooniliselt oli kojujõudmise ajaks purunenud üks Lidlist ostetud piimapakk. Ma arvan, et kirjutan sinna kaebuse, muude poodide piimad püsivad terved. Üritasin sinna kaebust saata, aga neil on mingi "sisemine viga"...

***

Koguduses oli pühapäeval uue juhatuse ja revisjonikomisjoni valimine. Mees jäi valimata, eks ta on seal revisjonikomisjonis ka mitu ametiaega olnud. Juhatus... noh, kõik minu esimesed eelistused said sisse, nii et olen rõõmus. 

***
Linnamajas püüame pööninguruumi ehitada köögi. Kuna tegu on mikroruumikesega, ma ei tea, kas viis ruutmeetrit tuleb üldse kokku... siis äkki polegi sinna keskkütteradiaatoreid tarvis, jätkub seinapistetavast elektriradikast ja külmkapi loomulikust soojendusest? On lihtsam teha ka. 

***

Lapsed on ikka paid. 

***

Valge Mini meenutab iga päev aina rohkem... juba mitu päeva surnud kassi, aga näedsa, liigub ringi, sööb, magab, joob, eritab... Oleme kõik valmis selleks, et ühel päeval tuleb meil väike matus. Teised kassid on rõõmsad ja küsivad õue. 

Toonekured pole veel tulnud, tähendab, kevade ametliku alguseni on meie kodus veel pisut aega. 

_______
*harjatud metall, IKEA päritolu - ei iial enam! Võtab kõik külge ja mitte millestki ei ole nõus loobuma, kasi kuipalju tahes.