Lõpetamistest

 Koolilõpetamisi on meil siin aja jooksul kogunenud. 

Isiklikku põhikoolilõpetamist 35 aastat tagasi ma lihtsalt ei mäleta. Riideid ja kingi ainult, aga need olid siis kõigil kohustuslikud mustvalged või sinised-valged (minul), ei midagi erilist. Mingil aktusel rääkis paralleelklassi juhataja, et nende kaotused on väga suured - olid jah, hulk poisse ei lõpetanud põhikooli... aga ma ei tea, mis aktus see oli. 

Isiklik gümnaasiumilõpetamine kolm aastat hiljem toimus samas kohas, uue direktori ja ootamatu aktusekorraga. Kõigepealt avastasin poolel aktuseteel, et minu must lõpukleit on vale valgusenurga puhul täiesti läbipaistev - mitte keegi polnud sinnamaani selle nurga alt vaadanud, isegi mitte kogenud õmbleja... Koolimajja jõudes selgus, et lõpetajad pannakse istuma lavale ja sealt tuleb tunnistuse järele ronida mööda hööveldamata laudadest ehitatud treppmoodustist (sest lavatrepid olid külgedel, need ei passinud). Mul olid 12-sentimeetrised tikk-kontsad ja juba siis anti medalistidele tunnistus esimesena... No aga ma oskasin kontsadega käia ja kepsasin eakohasel moel igale poole nagu gasell... lihtsalt ebameeldiv oli. Ja kui keegi mu kleiti vale nurga alt nägi, nojah, siis ta nägi midagi ilusat (ütles mu ema selliste olukordade kohta). 

Isikliku ülikoolilõpetamise eelsel ööl õmblesin kleiti, sest laenatud õmblusmasin lõpetas koostöö ja usaldusväärne "Singer" seda materjali ei soovinud. Mees tegi pilte, pärast mu vanematekodus koogisöömise juurde ütles lemmiktädi Rutt vaikselt, et mul olevat jõle maru poiss. Rutti pole enam väga ammu, head inimesed võetakse liiga vara ära...

Mehe ülikoolilõpetamisest mul erilisi mälestusi pole. Ämm ja äi tulid pärast külla. 

Siis saime esimese Põhiharidusega Poja. Oli lokkav koroona-aeg, saali lubati üks pereliige lõpetaja kohta. Meie peret esindas Mees, mina vaatasin nooremate lastega oma kabinetist arvutiekraanilt. Kõigest hoolimata olid lõpetajad ilusad ja armsad. Ühe Vanima klassivenna ema, kellega olime koolivälistel asjaoludel palju kokku puutunud, ei tundnud ma ära. Pärast panime Aparaadi-nimelises restoranis aluse perekondlikule lõpetamisjärgse söömaaja traditsioonile. 

Aasta hiljem saime teise Põhiharidusega Poja. Pered lubati saali. Kui pildistama hõigati, ajasin mööda koolihoovi Keskmise klassikaaslasi taga. Mingi pildi ajaks oli kooli ATH-reklaamnägu Oleg (nimi muudetud) juba koos perega lahkunud. Meie käisime perega söömas La Dolce Vitas. 

Esimese Keskharidusega Poja saime eragümnaasiumist. Aktus toimus TÜ muuseumi valges saalis. Medalistid said esimesena tunnistused, khm. Vihma kallas nagu pangest, õnnitlemine ja pildistamine toimusid toas. Vanima klassijuhataja ütles, et ta juba sisseastumisvestlusel arvas, et siit tuleb medal. Muusikaõpetajast endine kolleeg tuli ka tubli poja puhul õnne soovima. Pärast läksime sööma Chi'sse. Täis kõhuga Vanim läks edasi kolleegidega pidu pidama. Oli olnud lõbus. 

Kolmanda Põhiharidusega Poja saime kahe nädala eest kristlikust erakoolist - teised kaks lõpetasid tavalise piirkonnakooli. Aktus-jumalateenistus toimus Peetri kirikus, Noorim oli lipuvalves. Päike paistis ja tuul oli, aga muidu oli ilus päev. Klassijuhataja luges kõnes ette kõik klassi koosseisus toimunud liikumised - neid oli ikka palju, meie poeg liitus viimasena. Oli ilus. Sööma läksime Asian Chef'i. 

Teise Keskharidusega Poja lõpetamine toimus riigigümnaasiumis. Lõpetajaid oli umbes 150, õnnitlejaid lugematu arv. Saime siiski tuppa istuma, aga valida oli vaadata posti või Keskmise parimat Koolisõpra (ja inimest tema taga, kes õnneks on lühinägelik, päris-sõbrad teavad, kes ja miks õnneks...). Oma lapse ja "omade" - näiteks mõned endised õpilased ja terve IT-klass - tunnistusehetkede ajaks kargasin püsti ja nägin nad kõik ära. Kõik klassijuhatajad pidasid kõnesid. Tehnoklass olevat totulotud - olen nõus, neil on veel palju küpseda. Keskmise Klassijuhatajal on mingi teema Snickersitega. Mõned lõpetajad laulsid. Ühel Keskmise klassivennal, kes olevat vaikse loomuga noormees, on erakordselt sügav, ilus ja sametine hääl - uskumatu. Koolihoovil õnnitlemise ajal lilletasin kõigepealt ära Keskmise Esimese Armastuse, kelle lehvisidumise valguses olen 13 aastat elanud (kui väike ematu tüdruk lasteaia riideruumis selja keerab ja ütleb, et seo mul lehv kinni, kas saab olla armsamat hetke?). Kohtusin ühe kunagise kursusekaaslasega, kelle tütar samuti lõpetas, ja ajasin pikalt taga üht Keskmise klassiõde, kes on viimastel kuudel olnud Keskmise jaoks nagu ingel... (noh, et uskumatult abivalmis ja sõbralik) Ehmusin ühe lõpetaja ema välimusest, ma pole mitte kunagi näinud nii kurtunud olemisega 43-aastast*, ta peaks muidu olema sätitud ja kaunis... Ilm oli jõlekõle, aga vähemalt ei sadanud. Sööma läksime Ihamaru Pizzasse, oli omapärane, aga üsna maitsev kogemus. Keskmine läks pärast sõpradega välja, koju pole veel saabunud, aga olevat olnud tore (ütles Messengeris).

Järgmised lõpetamised tulevad eiteamillal, Vanimal läheb 4 aastat (sest kaitsevägi pluss veel kolm aastat kooli, neil seal on 4-aastane programm), Noorimal 3, Keskmine alles hakkab sisse astuma ja mina ja Mees, nojah... vaatame seda asja, ma isegi mõtlen taas koolimineku peale. 

________

*aga kuskohast mina tean, äkki ta on nädal aega gripiga pikali olnud? Vanuse ja lapse teadmine ei tähenda, et me oleksime niimoodi sõbrad, et ma uurima läheksin.