Justnagu-asjad ja muu elu

Mõne asjaga siin ilmas on nii, et nende söödavaksmõtlemine tundub vajalik... ja siis paneb Jumal ikkagi ukse kinni. 

Ühe eile käidud uue töömõttega tundub nii olevat. Kaotada polnud midagi ja ega ma praegu ka parem ega halvem inimene ei ole kui eile intervjuule minnes... aga jah, ma uurisin seda asja päris põhjalikult ja leidsin, et vana hea jesuiitide põhimõte on mulle alati meeldinud, imetoreda osa pärast võiks vähemtoredaga ka hakkama saada... aga vist ikka ei ole õige asi. Vähemalt ei olnud sündmus ebameeldiv, ainult üks küsimus tekitas minus mõtte, kas ma ikka olen päris olukorras (kui lõpetad enda meelest küsimata, aga seletuse vajadust teades seletamise, et vat just see asi sobib hästi ja eesmärgid on niisugused... ja küsitakse, kas sa üldse oled mõelnud, et eesmärkide saavutamiseks on ajad sellised... Nagu oeh?), ja eks seda karjääripöördeküsimust küsiti ka. Tegu oli elukestvat õpet ja ümberõpet jutlustava asutusega!

Järgmise vestuse jaoks, mis iganes see saab olema, peaks vist kogu hariduse ja töökogemuse dematerialiseerima. Ainult et misasja ma endale sinna CV-sse siis luuletan... Samas, ega ükski küsija ei tea ega pea mõtlema, et minu käest on seda juba ikskümmend korda küsitud. Võimalik, et tookord, 30 aastat tagasi ülikooli just sellele erialale astumine oli üldse elu suurim viga. Tegin selle otsuse ju täiesti ilma Jumalata, nii et eksimistõenäosus oli kogu olukorda sisse kodeeritud. 

***

Mõne teise asjaga on siin praegu kah nii, et mõtled, loodad ja lepid, et on ühtpidi... ja siis tuleb unehäireid põhjustaval moel info, et ega ikka päris nii ei ole, nagu väidetakse. Ja nagu sellest oleks veel vähe, tuleb mõniteist tundi hiljem veel üks kinnitus, et endale sobivaks mõtlemine on siiski... ainult mõtlemine. Lastega seotud, ikka ja jälle. Kui nüüd lapsed ka asjadest niimoodi aru saaksid, mis emale-isale ammu selge... sest igasuguse selginemise poole liikumine algab olukorra tunnistamisest. 

Nad ei ole mitte midagi paha teinud, väga armsad on, lihtsalt... on mõni murettekitav lahtine ots. Loodan ja püüan uskuda laste endi väiteid, et kõik on korras, aga siis selgub, et ega ikka ei ole küll. Suurekssaamise raskused, ei muud. 

***

Sisetunne on kõigist olukordadest hoolimata ikka selline, nagu ta on. Tunnen endiselt vajadust ööl ja päeval palvetada võimatute asjade juhtumise pärast. Samas võiks ju nagu aru saada, et mul siin kõnnib ringi, teeb kõrgkoolide sisseastumiskatseid (plaan C-s on sees ka vist juba, A läks vett vedama, B tulemusi veel ootame) ja on muidu igati suurepäraseks inimeseks kasvanud puhtakujuline Jumala ime, kelle prognoosid ja eluvalikute-võimalused olid veel kümmekond aastat tagasi kordades kitsamad kui keskmisel poisikesel. Miks siis mitte uskuda, et võimatuid asju saab veelgi olemas olla?

Igatahes istusin ükspäev bussipeatuses (sest tolle päeva liikumine oli selline), vahtisin ringi ja mõtlesin ühe teooria peale, mis mul juba pikemat aega pea sees on... ja mööda sõitis auto, numbrimärgil MHM. Nagu mhmh? Mees ütles ka, et sellist pole iial varem näha olnud, aga kesse teab, äkki on kusagil Eestis ARK sellist tähekombinatsiooni terve pesakonna välja andnud... Kui mu teooria paika peab, siis ju oli see kinnitus. Kui ei pea... siis oli meelevaldne seos. Viimaseid on ju padulihtne luua. 

***

Maasikad teevad vist hetkel pausi. Kurgedel on vähemalt kolm poega. Õietolm, ma loodan, teeb pausi tuleva aastani. Kui Mees nüüd auto ootamatust parandusest kätte saab... siis läheb elu vast natuke ilusamaks. Vähemalt ei pea kartma, et kaev ära kuivab, käisin just pesu päästmas ja sain põhjalikult märjaks...