Kinnisvaramaaklerid ja Karen

Kõik algas tegelikult sellest, kui "Kooperaator" seitsmekümnendatel oma territooriumi laiendada otsustas ja selle asjus minu vanaisa oma kätega ehitatud maja perekonnalt ära võeti. Oli selline riigikord ja aeg. Maja oli küll tilluke, aga ehitatud aastakümneid meie perekonna käes olnud krundile (esimene, suurem maja põles sõja ajal maha), vanaema kujundatud aia kohta on lausa alles dokumendid, kus botaanikaaia eksperdid soovitavad selle aia allesjätmist ja nii edasi... Mina olin pisike, tolle aja kohtuasjadest ja raskustest ei mäleta rohkem kui lumehanges röökimist, kui ema küttepuid ja kelku koos kolmeaastase minuga ühest majast teise vedas ja kelk Narva mäel ümber läks. Nimelt oli uue (praeguse Linnamaja) ostmiseks vaja kõvasti võlgu võtta, turuhinnad ja puha... aga vana maja eest maksta ei tahetud, talv oli külm ja kahe maja jaoks küttepuid osta ei saanud. Kohtuasjade paberid on ka alles. Minu ema sai sellest korraliku trauma. Eks selle all olid sõjaaegsed põgenemised, tulekahjud, kitsas korteripugerikus üleskasvamine ja kesteabmis veel. 

9 aastat tagasi helistas mu emale kinnisvaramaakler ja tegi "suurepärase" pakkumise vahetada Linnamaja kahetoalise keskküttega korteri vastu. Helistas. Tähendab, oli kuidagi omaniku numbri välja uurinud. Pakkus suure aiaga kesklinnamaja vastu korterit, tähendab, püüdis eakal inimesel nahka üle kõrvade tõmmata - korter on üldjuhul midagi üksikutele, väikestele peredele või ajutine lahendus, mitte kohane paik eluajaks. (see artikkel räägib laias laastus samast asjast) Kindlasti ei ole see midagi head! Ja varasema trauma valguses - seda see maakler muidugi ei teadnud - oli olukord ikka täiesti kole ja ebaõiglane. Võtsin ühendust maakleri ülemusega, see ei leidnud tehtud sigaduses midagi taunimisväärset. 

Paari nädala eest kirjutas mulle erameilile keegi vikerkaaretoetajast* maakler, et hopsassaa, tema soovib Linnamaja oma kliendile osta. Kogu kiri oli semutsevas toonis. Mind käivitab puruvõõraste inimeste semutsemisest veel kiiremini ainult sinatamine - seda too maakler vist ei teinud, aga jõle oli selline pöördumine küll. Ja mis õigusega üleüldse, kui mul ei ole müügikuulutust kusagil üleval? Et keegi ammu enne mind Linnamaja fassaadi krohviga kattis (VIGA) ja mu isale mituteist aastat tagasi lubikrohvi peale sobimatu majavärv müüdi (SUUR VIGA) ja maja tõesti mahajäetud välja näeb, ei vabanda ründamist. 

Eile, olles juba päevi oodanud, et admin minu üürikuulutuse läbi FB üürigruppi läbi laseks (endiselt on ootal, ma tõesti ei saa aru...), panin selle ise üles palvega, et sõbrad jagaksid. Täna hommikul pöördus maakler, kes ei vaevunud ütlema, kuidas täpselt ta minuni jõudis ("sõber eesnimi" ei ole selgitus), soovis asuda "aitama" ja SINATAS. Aiman, kes mu sõbralistist tema tuttav on, aga nojah... Sinatamine ei ole puruvõõraste inimeste vahel mitte kunagi mitte mingil juhul aktsepteeritav. Huvitav, kui peaksin sattuma eluohtlikku seisundisse, mis hetkel ma kiirabiarstile kärataksin, et paluks sinatamine lõpetada, me ei käinud koos lasteaias? (olen 200+ põletikunäitaja ja vastava enesetundega teadaolevalt ebakompetentse meesarsti ruumist välja kupatanud, nii et põhimõtted on päris tugevad)

Tollele tänasele maaklerile kirjutasin, et tema oma klientidele jagada ikka võib, aga mina maakleritasudes ei osale ja paluks võõraid inimesi mitte sinatada. Vastus oli sarkastilise tooniga. Justnagu oleks ta algselt teinud midagi õiget... Kas valus on ka niisugune olla?

Muidu, jah, on Tartus Ülejõel pakkuda hästi liigendatav suure rõdu ja hea vaatega osaliselt möbleeritud, lemmikloomasõbralik stuudiokorter, 350 eurot kuus pluss üsna väikesed kommunaalid, sõbra sõbrale või tuttava tuttavale 320 eurot kuus. Muide, seal on elanud Riste Sofie Käär. Vist on veel vara Linnamaja seinale sellekohane tahvel paigutada, aga minu meelest on see boonus - jah, kitarri tohib mängida!

_________
*iseenesest ei ole tõesti minu asi, kes kellega elab või midagi, aga kui suhtluse esimene samm on täiesti mittelugupidav ja ebameeldiv, teeb maailmavaadete jõuliselt rõhutatud erinevus olukorda veel raskemaks. Üks mu tööalastest lastest on tähekombinatsiooniinimeste eestkõneleja olnud ja tegeleb praegu esoteerikavaldkonnaga, aga ta on armas ja aus ja pisikesest peale ülitore, maailmavaadete erinevus ei muuda hetkekski minu armastust tema vastu.