Kolmapäeva hommikul

Kohe-kohe on algamas meiepere traditsiooniliselt kõige intensiivsem aeg aastast. Sel aastal on Keskmise sünnipäev küll tagasihoidlik, kuna pooled sõbrad on kaitseväes ja veerand muudmoodi hõivatud... aga Noorimal on ikkagi senikogemata koolialgus ja selle otsa kaks laata ühel ja kaks (arvatavasti, üks kohe kindlasti) teisel nädalavahetusel, pluss otse loomulikult samal ajal veel üks üritus, kus Mees ja mina kohal peaksime olema... nii et saab huvitav olema. 

***

Päris suure osa ajast tunnen, et tahaksin kanduda tagasi kolme aasta tagusesse aega, Texelile või mingisse muusse hetke... sest siis oli maailm kõigest hoolimata kuidagi paigas. Tagasi vaadates on viimased kolm aastat olnud nagu kõrbeteekond. Ka Moosesele ja Iisraeli rahvale tundus, et on olnud hea, siis raske, siis jälle lootus... Noh, loodame, et meil saavad vahepeal nihkesse läinud asjad korda ikka natuke rutem kui neljakümne aastaga. Ühe pere olukord on maailma ajaloos ka palju vähemtähtis kui terve rahvas, eksju. 

Ühel ööl ei saanud taas magada, murelikkus hoidis ärkvel. Palvetasin lakkamatult, endal oleks nagu raudvõru südame ümber olnud. Järsku... oli see võru kadunud ja läks natuke aega, enne kui aru sain, et ongi nii, raskus on ära võetud. Võrreldav ehk... Noh, kui tulete talvel kärekülmast õuest tuppa, võib-olla pole kindaid kaasas olnud või midagi... Kohe on tunda, et külmaoht on kadunud, aga päriselt soojusesse jõudmine võtab aega. Umbes nii oli minu tolleöise arusaamisega ka. Kes või mis või milleks nii pidi olema, ei tea ja usun, et kõike ei peagi teadma. 

Leplikkus on voorus, mida tuleb õppida, leplikkus ja kannatlikkus. Töökust tahaks ka, ja senisest rohkem jaksamist. Ja sääsetaluvust, maasikapeenarde kordategemist lükkan muudkui edasi, sest lendav koosseis on sel aastal ekstra aktiivne. 

***

Ükspäev keetsin veel õunamoosi. Tähendab, tegelikult ma siin vahepeal keetsin õunamoosi kerge kaneeliga ja vaarika-šokolaadimoosi ja marineerisin seltskonna pilvikuid. Vist eelmine reede läks peaaegu täiesti toiduteemale. Aga miks mitte, eks ole. 

Õunamoosi tuleb ilmselt veel, sest paar õunapuud taga-aias kannavad kenasti ja täpselt niisugusel hulgal, et õuntega jaksab midagi teha ka. 

***
Linna-aias ragistasime eile koos Noorimaga. Keskmine liikus pisut trimmeriga ringi. Kevadise puumahavõtmistöö tagajärjel on seal nagu "Nukitsamehe" filmi lõpustseenis, päikeseline osa ja paks pime mets. Loodetavasti saan tuleval kevadel tegeleda ülejäänud võsaga, praegu on naat puusadeni ja puumahavõtmine seetõttu väga komplitseeritud - ja ma ei aja Keskmist kõikjale trimmerdama, ta teeb niigi väga head tööd. 

Linnamaja aed on otse vastu lõunapäikest ja koosneb mitmest terrassist ja kallakust, kus kunagi ammu oli kiviktaimla ja iirised ja mis kõik veel... Oli Linna ilusaim aed. Enam ei ole. Otsustasime Noorimaga, et katsume kevadel saavutada kõige ülemise kallaku peale mingi pinnakattemätastiku, mis ohjeldaks nii naati kui kanada kuldvitsa (no loota ju võib), aga päris üles müüri äärde istutame viinamarjad, kui jaksu ja aega on. Kohe elumaja juurest on Noorim hulgaliselt taimi välja kaevanud ja seal tegutseb praegu meie üüriline, noormees koerakesega - las tegutseb, tubli poiss on. Sinna saab ehk ühel päeval muruplats (sest seda on lihtne hooldada) ja paar hoomatavas suuruses iirisepeenart, aga ülejäänud aeda tuleb arendada üks terrass korraga, rohkem ei jõua ja pole nagu põhjust ka. Ihun hammast hiigelsuurele sabiina kadakale, aga mida sellega peale hakata ja kuidas vähendada? Mürgine on ta ju ka, koerakese territooriumil kasvab teine, kesse teab, mis õlisid ta pügamise peale eritama hakkab? Koer on kahjuks vist emane, pole ka lootust, et ta jalga tõstes kadaka ära tapaks nagu meil üks isane koer hõbekuuse ja muude ilu-okaspuudega tegi. 

***

Ükspäev olime Keskmisega kahekesi kodus ja parandasime tema vibumatti. Saime tehtud, aga Keskmine ütles, et ta nüüd teab veel üht eriti vastikut tööd. Must Mimi osales aktiivselt, pidin teda õige mitu korda ära tõstma... aga tõesti, kulunud vibumati puhul tundub küll, et parem oleks pigem uhiuus kui vana parandus. Lihtsam. Õnneks on matist nüüd ka mitmel päeval kasu olnud, Keskmine käib muudkui trenni tegemas... kui ta just Linnas või kusiganes abitreeneri tööd ei tee, ühe trennikaaslase pere vibuklubis nimelt. 

***

Käärisin ja alustasin ühe algselt planeerimata kanga - sest miks mitte. Neli päevil koon sellesse rohelisi vaipu. Sest miks mitte. 

Helga Rüütli raamatust koon Lehereakirja, triibulise üldmuljega salli pole mul kunagi pakkumises olnud ja kiri oli hea lihtne, jäi ruttu pähe ja läheb nobedasti edasi. Kuna meil pole endiselt töötavat printerit ja ma ei soovi suurt salliraamatut kaasa vedada, oli pähejäämine oluline. Neil päevil ootab kokkuõmblemist/viimistlemist kolm salli... vaja on tegelikult tegeleda enne tuleva nädala laupäeva. Küll saab. 

Täna ja praegu lähen pööningule.