Kuidas me elame

Kunagi ammu-ammu rääkis üks tõsine usumees, et kui koguduses tekib tahtmine pingi alla pugeda, siis ei aeta õiget asja. No tema jutus oli muidu ka... paar pingialust hetke, aga eks ikka juhtub. Kui tööintervjuul tekib tunne, et ma nüüd läheks otsekohe uksest välja, siis tuleb äraütlemine isegi kergendusena... ehkki amet ise tundus ahvatlev ja õige. No aga kui töökuulutuses pakutakse välja asju, mille järgi oled motivatsioonikirja kirjutanud (aga loodad, et amet on see, mida tegelikult tahad) ja alles pikema ohkimise peale tunnistavad värbajad, et tegelikult me vajame inimest tegema jah hoopis muud tööd... ega siis väga ära ei tõesta ka, et teate, ma seda südames kogu aeg lootsingi. Pealegi, kui uksest väljamineku tunde hetk on juba ära olnud ja vestluse jätkamine toimus minu poolt puhtalt viisakusest ja selle tõttu ka, et ülejäänud vestlejad olid ju sümpaatse olemisega...

Mul on mingi häda ülilühikeste juustega naistega, vist ainult Marju Aas Masingu koolist on senikohatutest selline, kellega ma suudaksin sama keelt rääkida ja kes oma seisukohti minu arusaamise kohaselt lugupidavalt ja põhjendatult väljendada oskab... ainult et erivajadustega lapsed ei ole üldse minu teema, vähemalt mitte sellises vormis, kuidas Masingu koolile kasulik-vajalik oleks. 

Nojah, ma koon siis oma salle ja vaipu edasi. 

***

Koduperenaise-elus on nauditav näiteks see, kui hommikul kell kuus läheb uni ära ja saab vara hommikul metsa minna. Pikka tiiru küll ei julgenud/tahtnud teha, sest mingi loom tegi taga metsas häält ja ma kardan kohutavalt karu... aga kolm pisikest purki kukeseeni õli-veinimarinaadis on nüüd olemas. 

Marinaadi jaoks: 

1 dl oliiviõli

10 pipratera

1/2 spl soola

1 loorberileht

2 dl valget veini (mina kasutan magusat, mingi Bollino käib küll, kuna me joomiseks alkoholi ei kasuta)

Lase keema. 

1 sibul, puhastatud ja viilutatud kujul. 

Lisa, keeda paar minutit

1 dl 10% äädikat

1 l või natuke rohkem omas mahlas kuumutatud kukeseeni võimalikult vähese seenemahlaga

Lisa, lase uuesti keema, pane purki. Mina hoian neid külmkapis, igaks juhuks - seni pole hukka läinud, ainult oliiviõli tõuseb pinnale ja tundub väheke imelik. Aga isegi seenepõlgur Mees on valmis neid seeni sööma!

***

Aias on niidetud suurem osa meie äraolekuaja heinaplahvatusest. Peenardelt olen ka ämbritäite viisi umbrohtu ära viinud, ega sealt sel aastal suurt midagi ei saa. Midagi kuskilt ikka saab, olen tänulik selle eest, mida on ja mida tuleb. 

Uute ja huvitavates kohtades olevate sääse- ja parmuhammustuste eest tänulik ei ole, need võiks siiski olemata olla. Kui mõni hiidparm õnnestub ära tappa, siis on küll hea ja tänulik tunne, sest need hiidparmud on oeh... Hiiglaslikud. 

***
Üks painav palveteema kasvatab peamiselt kannatlikkust, sest palve vilju pole veel mitte kusagilt näha, pigem vastupidi. No aga kui mõelda, kui kaua palvetas oma lapselapse pärast H. vanaema... Olen otse küsinud, et Jumal selle teema minult ära võtaks... sain vastuseks: "Palveta edasi!" Mõni nädal hiljem tulid väikeste vahedega sõnad: "Pärast." ja "Jah". Pärast oli eriti rasvase punktiga. Pärast mida, seda ei öeldud. 

Eks ma siis palvetan edasi. 

***

Juulis juhtus nii, et saunapõrandal hakkas ülearu palav. Me siis eile ostsime uusi laudu ja mehed panid need täna paika... kodusolevad mehed. Noorim on pärast kahenädalast sundviibimist lapsevanemate seltsis ühtelugu lennus, ükspäev oli kolamine linnas, teine päev külaskäik, täna läheb sünnipäevale. Kõik sedasorti teod, mida peabki tegema, kui oled 16 ja on koolivaheaeg. No ja Vanim... tema järele igatsen väga. Mujalt olevat juba ajateenijaid koju käima lubatud, Ämaris on ilmselt rangemad reeglid või maeitea... aga kojutuleku-lasanje komponendid on suuremalt jaolt juba olemas.