Me käisime nüüd korraks ära (reisikiri, pealegi pikk)

 Uhh. Viisteist päeva... vanasti tähendanud see midagi muud. Ilma ja ebamäärasust arvestades pole erinevused üldsegi nii suured, nagu võinuks oodata. 

Ilm nimelt... tuli meiega lõunamaale kaasa. Seesama külm ja vihmane, mis siin umbes kuni meie ärasõidupäevani kestis. Mina, vabandage, lähen reisile selleks, et seal oleks soe ja mõnus. 

Ebamäärasus seisnes selles, et polnud teada, kui kaua noorsportlane võistlustules püsib (lühidalt), kui palju ta vanemlikku tuge vajab (ei vajanud - mida oligi tarvis tõestada) ja mis me siis Erfurdi-tuttava külastamise ajal endiga peale hakkame. 

Ärasõidupäeva hommikul sõitsime kõigepealt vastuvoolu, sest meiekandis, õnneks meie kodust kümmekond kilomeetrit edasi peeti rallit ja hirmus palju huvilisi vooris juba varahommikul kohale. Eesti vibulaskjaid sõitis kohale kolm, kõik meie autoga. Pakiruumis oli laeni veel tubli kümme sentimeetrit ruumi... Sõit läks söögi-, kempsu- ja poepausidest hoolimata hämmastavalt kiiresti, nii et Saksamaale jõudsime juba kell 4 hommikul. Ainult et... meil oli vaja hankida keskkonnakleeps, ilma milleta suurlinnadesse sisse sõita ei või, eriti mitte paljusõitnud diiselautoga. Kleepsujagamiskohad on laupäeviti lahti loetud tunnid ja mitte kõikjal... teele jäi Braunschweigi linn, kus oli lootustandev kleepsukoht, DEKRA nimeks. Külastasime juhuslikku pagariäri ja ootasime, et kleepsukoht lahti tehtaks. Lapsed (need vibuneiud on siin mõnega võrreldes ka päris noored veel, ikkagi noorte võistlus) läksid linna peale jalutama, meie Mehega viisime edukalt läbi kleepsujahi. 

Järgmine peatus oli meie sõprade juures Hannoveri külje all, kus pakuti meeldivat seltskonda ja peamiselt taimset lõunat. 

Kuna me seal juba olime, käisime vaatamas ka dinojälgi. 

Essenisse jõudes registreerisime pojakese hotelli ja küsisime Eesti esinduse koordinaatorilt (või misasi ta oligi) kohe linnaloa. See anti lahkesti ja nii ööbis Keskmine esimese öö hoopis Gummersbachis tädi Lore keldris põrandal. Tegelikult on Lore maja nii mäekülje peal, et keldri üks külg vaatab täies ulatuses oru poole... ja seal on tal kaks külaliskorterit, pisemas oleme me varemgi tänulikult ööbinud. Lore ise on 87-aastane, juhib endiselt autot, keedab moose, on lõpmata elutark ja armas. Armastuse ja elutarkusega keetis ta meile imelist teretulemast-suppi, mille mu supipõlguritest mehed väga heaks kiitsid, ja serveeris magustoiduks Milchreisi, mille kohta guugel ütleb, et sama mis inglise riisipuding... Noh, see läks ka kuidagi alla. Pakun, et Milchreis on saksa köögi kõige jubedam sünnitis isegi siis, kui selle põhja ei ole peidetud salajast kaeraküpsist. 

Järgmisel päeval käisime oma sõpruskoguduses, saime kenasti rahvale ette näidatud ja mitmeid vanu tuttavaid näha. Kahjuks on osad tuttavad liiga vanad, osad jällegi liiga haiged, et rohkem suhelda - noh, see Eesti sõprade klubi seal ongi suuremalt jaolt 70+ eas ja algsest seltskonnast on õige mitmed juba ammu igavikus. 

Lore pakkus lahkesti lõunat, seekord ilma salakaerata. Viisime Keskmise otse spordiväljakule. Seal juhtus ka peamine tõrvatilk universiaadi korralduses - esiteks, meid staadioni põhisissepääsu juurde suunanud mees suitsetas - ametipostil, tööhetkel turvamehed ei suitseta - ja teiseks ei olnud vibulaskjad üldse selle sissepääsu juures, aga oleks siis enne kodinatega marssimist küsitud... Teised korraldajad/vabatahtlikud/kesiganes olevat olnud suurepärased ja väga kompetentsed, ütles Keskmine hiljem.

Esmaspäeva veetsime Gummersbachis poodeldes. Kohalikust Lõunakeskuse-mõõtu poest kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel elamist tuleb ju ära kasutada!

Teisipäeva hommikul vara läksime vaatama pojakese võistlemist. Vapra tegutsemise käigus sai ta kvalifikatsioonis... noh, koha. Õhtuste suhtlemiste käigus sai teada, et nii mõnelgi riigil olid väljas olümpiakoondise sportlased ja et lisaks temale on veel mõni väga noor, üks 20-aastane hollandlane olevat nimelt ka olnud... 

Teisipäeva õhtul selgus, et noh-kohast hoolimata pakuti võimalus järgmisel päeval duelli lasta. Vastane jõudis lõpuks umbes üheksanda kohani, mis ligi 90 laskuri hulgas (mehed ja naised võistlevad eraldi, juhuks kui te ei teadnud) tähendab väga tugevat tulemust ja nojah, sellele kaotada pole häbiasi. Kogemus oli igatahes vägev ja motivatsioon Eesti väikeses vibutiigis veel suuremaks kalaks saada on sama vägev - no ja enne sisekarikat tuleb Best Indoor Leedus ja enne sisemeistrivõistlusi mingi Läti võimalus, nende tarbeks hakkas ta ka juba Essenis vabal ajal treenima. 

Meie läksime kolmapäeval hoopis Lore juhatusel Siegenisse väljasõidule. Seal olevat "bombastisch" aianduspood ja IKEA, kus saab rõõmsalt kötbullareid süüa, kiitis Lore. Mina valisin lihapallide asemel suure kuhja keedetud ube ja need, kujutage ette, olid täpselt õige konsistentsiga ja maitsesid nagu kadunud ema tehtud! Aedvilja on ju nii väga lihtne surnuks keeta... Aianduspood oli ka tõesti imetore. Minu rõõmuks juhatas Lore meid pärast veel ka Freudenbergi, mis on pärielus veel nunnum kui pildi peal. Vahvärkmajad on minu arusaamise järgi arhitektuuriesteetika tippklass. Õhtul saabus meie juurde Spitzpudeldackelschnauzer Stella, kes keeldus lahkumast. Olles harjunud kasside pehmusega, oli väga harjumatu väikest, aga kangekaelset koera toast välja tõsta.

Neljapäeva hommikul külastasime Noorima rõõmuks Brühli losse. Augustusburgis, mis kõige rohkem meenutab Ermitaaži, juhatas meid ringi üks tore pikajuukseline, ajalooõpetajaks õppiv noormees, tuuril osales ka seltskond universiaadisärkidega aasialasi. Falkenlustis ja sinna viival teel tohtisime ise liikuda. Väga ilus oli. Pärastlõunal kavatsesime koos Keskmisega minna Esseni Grugaparki, aga see oli universiaadiürituste asjus hoopis teistsuguse piletihinna ja sisenemistingimustega kui veel paar nädalat varem kodulehel reklaamitud... Kuna muudes selleks hetkeks nähtud Esseni paikades oli ebasaksapäraselt räpane ja kogu linnapilt ühtlaselt ebameeldivalt lohakas, peab see linn nüüd palju pingutama, et ma temaga kunagi läbi hakkaksin saama. Pahuratena tegime kiire käteräti- ja ujumisriieteostmispeatuse teele jäänud Woolworthis (sain muide väga kena trikoo, mis siis, et odavpood) ja mina suundusin koos lastega Oberhauseni veeparki. Hinna ja lusti suhe oli... kah, ja riigis, kus endiselt kasutatakse faksi, mõjub jaburana nõue piletid enne veebikeskkonnas valmis osta... aga lapsed said põhjalikult ujutatud ja mina sõbrunesin paari väikese, armsa, lõunamaise välimusega poisiga, kes mulle kõigepealt kogemata vett näkku pritsisid ja siis jutustama hakkasid, kuna aktsendi ja prillidega tädi naeratas vabandamise peale lahkelt ja ütles, et ärge muretsege, mul on endal kolm poissi... 

Reedel enne Rolfi ja Brigitte juurde küllaminekut külastasime Aggertalhöhlet. Seitse aastat tagasi olime kadunud Walteri juhtimisel kogu kambaga käinud Attahöhles. Viimast soovitaksin kindlasti, seda uut... nojah. Alla kümneaastaste lastega ei maksa minna, ringkäigu lõpus on päris õõvastav muusika- ja valgusetendus, paratamatult tuli ette Sõrmuste Vennaskonna ekslemine Morias... 

Külas oli ka Walteri lesk Carmen. Kõik on oma kõrge ea vitaalsuses ja väikeste veidrustega armsad, aga Rolf sai hakkama sellise fopaaga, et ma maksan siiani enesevalitsuse säilitamise eest... selles mõttes, et Vanima kaitseväeteenistus toimub Ämaris ja Rolf arendas vestlust, kas Putin mitte NATO baase esmasena pommitama ei hakka... Daamid oleks kohutavalt kohkunud, kui ma oleks seal laua taga nutma hakanud (ja kes ütleb, et mehed peavadki ja nii edasi, on loll ja olgu vait, minu lapse hea pikk elu on suurem väärtus kui kõik teie aated kokku - sest see on minu laps, kes on parimas kahurilihaeas ja hetkel püssi all - ehk siis, sel teemal kommentaare ma ei luba), ma siis nutan nüüd iga kord, kui selle peale mõtlen. No aga ega ta paha pärast. 

Laupäeval ütlesime Lorele aitäh ja liikusime kolmekesi edasi... ilma järgi. Mul oleks olnud huvi külastada Hollandit, aga Noorima ilmaäpid lubasid üksmeelselt koledat ilma ja Tuuletütre eraelu on niiehknii viinud ta hoopis Itaaliasse... Ainus paik hoomatavas kauguses oli kusagil Prantsusmaal. Teel sinna külastasime Belgias Monsi linna. Päris armsake oli teine, ehkki me ei saanud lõpuni aru, mis üritus seal parajasti toimus - raekojaplatsil liikusid ringi inimesed kostüümides ja kõmpidel, vanalinna tänavanurkadel kulges parimas Paddingtoni-filmi stiilis puhkpilliansambel pasunaid puhumas... Ja kaks sõbralikku kassi ühel kõrvaltänaval!

Öömajakoht oli tilluke korterike pisikeses prantsuse linnas, mõne sammu kaugusel kohalikust raekojast ja püha Martini kirikust. Linnakesega külgnes Saint-Pythoni küla, mille me muidugi kohe Pühaks Püütoniks ristisime (tegelikult on see miski Pietuse või Piatuse nime kandnud pühaku järgi...). Väikestes linnades on tore jalutada, ainult et need saavad kole ruttu otsa. 

Pühapäeva veetsime Cambrai linnas. Jällegi, päris nunnu. Keskmine jõudis läbi tüüpiliste saksa rongisegaduste oma Erfurdi-tuttava juurde. Laenulapse pere asendas meid noorsõdurist Vanimat külastamas. Mina kurvastasin, et ei saa minna oma last vaatama.

Esmaspäeval tutvusime hulga kõrvalteedega, sest meid huvitavasse paika viiv otsetee oli kinni... ja Vana-Rooma varemetega Bavay linnas. Noorim ei mäleta Saalburgis käimist ja Xanteni arheoloogiapargist on tal ka üsna napp mälestus, nii et see oli kindlasti hariv, ehkki lahjem kui nood kumbki. Lõunaks tahtsime kusagilt võtta friikartuleid. Autosid täis parkla eikusagil on kindlasti väga hea märk, inglisekeelse pöördumise peale jahmuvad teenindajad tegelikult samuti. Üks rõõmus näitsik suutis siiski meiega vestelda, tulemuseks hiigelports väga häid friikaid, mida sõime ka õhtuks ja veel järgmiselgi päeval. Grande portsjon on tõepoolest grandioosne. Pärastlõuna veetsime Guise'i linnas, kus jätsime külastama kohaliku kindluse - sest neid on tõepoolest juba palju nähtud -, aga tutvusime Familistere'iga, mis olevat andnud inspiratsiooni Le Corbusier'le ja kellele kõigile veel... Püsisime õues, kuna kogu muuseumiosa oli hirmus prantsusekeelne ja Noorima ja minu keeleoskus kombineerituna andis tulemuseks ainult tõsikurva tõdemuse, et Il y a un lapin mort dans la foret (Familistere taga pargis ühe põõsa all...). Millesse jänes suri, ei tea, lootsime, et vanadusse. 

Teisipäeval külastasime tee peale jäävat Luxembourgi - aeg oli ju ida poole tagasi liikuda. Ilm oli sama ilus kui linn. Sinna võiks kunagi uuesti minna. Õhtuks saabusime öömajale Reini jõe maalilisel kaldal. Ükskord tuleb võtta ette korralik tuur läbi Rheinland-Pfalzi, sest see Saksamaa kant on nii võluv. Korter oli imelise vaate, korraliku köögi ja ühisel rõdul suitsetava naabriga, nii et akent ei saanud lahti teha... 

Kolmapäeva ennelõunal inspekteerisime Main-Taunus-Zentrumit, kuna Noorim soovis rõivaid... aga ei leidnud midagi. Järgmine sihtpunkt oli Palmengarten, kus ka mina ei olnud kunagi käinud. Oli väga ilus. Õhtuks saabusime juba päris Erfurdi lähedale öömajale... mis oli üks jubedaimaid üldse. Kujutage ette, et vannituba ei käi lukku, on muust korterist eraldi ja selle jääklaasukse muster on kohati täiesti läbipaistev... ja otse aknasse paistab tänavalatern, aga kardinaks on õhuke hele asi... Uhh. 

Neljapäevane ilm oli kohe eriti eestipärane. Saksamaalt ma ootaksin sellist asja novembris. Jalutasime suure märklauamustrilise vihmavarju all Coburgis, mis on täpselt selline võluv väikelinn nagu olema peab. Sõime kohalikku kuklivorsti ja kui vihm üle jäi, tutvusime kohaliku kindluse õuealaga. Pakuti suurepäraseid vaateid ja piisavalt infotahvleid.

Reede hommik algas meil väga vara, sest 8.30 pidime Keskmise ja tema tuttava Erfurdist peale võtma - et Belantise lõbustuspargi avamise ajaks kohale jõuda. Keskmine hindas Belantise küll enda külastatud viiest pargist neljandale kohale (viimane oli Legoland, mis ongi ju väiksematele lastele ja 9-aastasena oli ta seal väga õnnelik, kolmandal kohal oli Skyline Allgäu, teisel Gardaland ja esimesel Energylandia), aga tegevust ja sisikonna segiloksutamist jätkus lastel siiski terveks päevaks. Vanemad liikusid ühest toidupoest teise - et osta koduteele näkse, koju põnevaid moose, leedriõiesiirupit ja muud head kraami . ja avastasid lõpuks Bad Dürrenbergi linna, mis pakkus väga põnevat soolatootmise ajalugu ja imetoredat kuurparki. Lõunat sõime ühel kiirteeäärsel puhkealal, mille pinkidest enamiku olid vallutanud teadmata päritoluga lõunamaise välimusega reisilised, kes tegid seal lõunauinakut või midaiganes... Õhtul saime kätte rahuloleva Noorima, näost rohelise Keskmise ja igati õnneliku sakslanna, kelle me pool tundi hiljem ilma eriliste tseremooniateta Leipzigi keskraudteejaamas maha puistasime. Kodutee kestis seekord harjunust kauem, kiirteed olid kuidagi eriliselt ummikurohked. Päriselt koju jõudsime laupäeva õhtul kell seitse. Aed oleks nagu plahvatanud, hein on põlvini, tomatid-kurgid juba valmis ja kõige suuremat rõõmu meie saabumisest tundsid ilmselgelt sääsed. Kassid paistavad ka rahul olevat. 

Täna ärkasin kell kuus, riputasin öise pesulaadungi, panin pesema järgmise masinatäie ja läksin metsa, kus juba kella seitsme paiku oli seenelisi. Noh, minu lemmikkohta nad vist ei teadnud. Kohv, kirik, suhtlus, mitu poodi, Linnamaja ülevaatamine, teine kohv, kaks peenrarohimist, tomatihooldus, kodupitsa, sidrunikook ja triikimine hiljem oli aeg koos Mimiga kirjutada... Ja kogemata on öö. Upsi.