Neljapäeva varahommikul

Mehed läksid metsa. Ehk Mees ja Noorim, sest koht olevat nii keeruliselt ligipääsetav, et mina kaasa ei kõlba ja Keskmist me sinna ei lase... sest ükskord oli ühes võpsikus (seal ei saa kaugele ette vaadata, ausalt) umbes näokõrgusel lapsepeasuurune herilasepesa... Vist mitte aktiivne, muidu oleks nad mind ja Meest arvatavasti surnuks nõelanud... aga Keskmisele piisab ühest nõelast niiehknii. Veel üks suurepärane põhjus, miks ta peab kaitseväkke minema talveks, Vanim käib praegu muudkui metsas...

***

Vanim lubati korraks koju. Oli teine kolmandal päeval oma ilusad juuksed maha ajanud (oeh) ja saabumine võttis nii kaua aega, et ma tõsiselt kahtlustasin autoga teelejäämist või midagi. Keegi kaasvõitleja - ma siiani arvasin, et see on ainult korporantide sõna - tõi lahkesti koduväravasse ära. Saime teada asju kasarmuelu kohta, Õppisime uue sõna "hügieenivorm" ehk enam-vähem pesuväel olek. Nägime kaht toidupakki, need olid mingil põhjusel kotis kaasas. Kuu ajaga on pojakesel tekkinud juurde lihasmassi ja ta on õppinud ära, et kestev ropendamine ärritab - neil pidi seal üks "sidesõnadega" mees olema... Toredaid noormehi olevat ka, see on hea. 

***

Riigipühi me pere keskel ei tähista - ei ole kuidagi seda kommet tekkinud. Tegime hoopis Linnamajas vanast pesuköögist vannituba. Mõned väiksemad tööd on tarvis veel teha, aga põhimõtteliselt hakkab valmis saama ja oeh... seal on põrand! Nimelt pidanuks sellest ruumist 45 aastat tagasi saama saun, aga kui mu isa oli ehitanud ülikapitaalse saunalava, mille kanduritest ei ole võimalik lahti saada (Mees ütleb, et kannaks ilmselt ka väiksema auto raskuse ära), ja me olime korjanud Peipsi äärest hulge kerisekive, jäi asi kuidagi pooleli... ja nii mu ema mind terve lapsepõlveaja muudkui karjatas, et betoonpõrandale ei tohi astuda, tuleb püsida kahe A4 suuruse lauajupi peal, põrand on külm! Mis takistas päris põranda tekitamist, ei tea. Nüüd on betoon küll alles, aga selle peal, ahhh... Laudadest restid, mille vahelt pesuvesi loodetavasti ilusti ära voolab, ja restide peal sooja ja libisemiskindluse mõttes veel vannimatid ka. Imeline, ehkki hinnata oskab seda ainult see, kes teab õudset stardipunkti. 

***

Ükspäev käisin metsas. Pilvikuid võinuks vikatiga niita. Meil on nüüd ka viis purki marineeritud pilvikuid, rohkem pole kindlasti tarvis. Kukeseentega pean alles tegelema hakkama... Koduselt tootmisliinilt on tulnud ka neli pisikest purki mirabellikompotti, punastest. Kollased on alles kõvasti puude küljes kinni. Õunad on ka augusti teise poole kohta ütlemata toored, aga vast tuleb sealt veel midagi... Viinamarjad kotistas* Noorim eelmisel nädalal lahkesti ära, selgus, et vajan veel viinamarjakaitsekotte. Sel aastal enam ei jõua, aga tulevaks aastaks küll. 

***

Sain Saara kirjastuselt Helga Rüütli sallide teise raamatu. Oh miks on mul ainult kaks kätt? Ehkki tundub, et maailmas on niigi palju rohkem Haapsalu salle kui naisi, kes võiks neid kanda... tegelikult võiks igal Eesti naisel olla Haapsalu sall. Et kanda jõuluõhtul kirikus, teatris, juubelil, pulmas, lapse koolilõpetamisel ja nii edasi. Minu sall on pulmas käimata, meil lihtsalt ei ole praegu abiellumisealisi lähedasi, aga muudel mainitud asjaoludel käib ikka paar korda aastas kodust väljas. 

***

Ühel hetkel tahaksin tõelist puhkust ja hingerahu... aga hetkel neid ilmselt ei anta. "Te ju käisite paar nädalat tagasi reisil" ei päde, sest reis, kuhu algusest peale üldse minna ei taha, ei ole midagi asi puhkus. Aga kui nüüd järele mõelda, siis puhkuse ja hingerahu seisukohast oli 2017. aastal sama seis. Siis me vahetasime katust ja vaatasin vanast (kinnipandud blogist), ka tol suvel kudusin karukellasalli, Linnamajja osteti pesumasin (seesama, mille me nüüd asendasime), printerid olid pikselöögi tagajärjel surnud ja kukeseeni pakuti ohtralt. See oli see katusevahetuse-suvi, mil nagu praegugi oli hirmus rahaline auk. Suvega sai too auk ka läbi. No loodame selles suhtes parimat... aga puhkuseasjaga oli jah nii, et kui ma kõigist aukudest ja katuseteemast üleni kurnatuna metsas käies pisara poetasin ja küsisin, millal ometi puhata saab... sain vastuseks kuupäeva ja sel päeval me tõepoolest ka mõnepäevasele puhkusele sõitsime. Oli ehtne puhkus, milletaolist tunnet me kogesime viimati... Jah, minevaasta natuke Itaalias ja enne seda peaaegu kaks aastat tagasi natuke Poolas Energylandias ja Prahas... ja enne seda**, ee... Hollandis, kolme aasta eest. Texeli saar ja Urki linn on loodetavasti endiselt imelised. Ükskord me läheme taas niisugusele imelise tundega puhkusele. 

Hingerahuga on üldises plaanis sandisti, nimelt äratas mind ükspäev väikesest õhtu-uinakust ülijärsku üles nii tugev palvetamiskäsk, et sarnast asja olen üldse kogenud ainult kaks korda varem, mõlemal korral ränga põhjusega. Mu vanemad tulid esimesel korral liiklusõnnetusest hämmastavalt hästi välja - auto läks mahakandmisele - ja teisel korral olin muidu juba nii katki, ei ei taibanud, mis toimub (aga laps jäi imekombel ellu ja parandas vist lõpuks meelt ka). Nüüd... mul ei ole täpset infot, aga ju siis oli midagi väga pahasti. Pastor soovitas palvetamisobjektile kirjutada, et oli vajadus ja palvetasin... aga kuna objekt, mu südamele kallis inimene ei soovi hetkel minu poolt midagi vastu võtta ja tema hea-halb on meie - ja Jumala - hea-halvaga üsna tõsises vastuolus, siis jätan seekord pastori soovituse tarvitamata. Aga jah, armastada, palvetada ja head soovida võib ka kaugelt, pole tarvis igapäevaselt näha ega puhtfüüsiliselt käsi peale panna. 

Viimase kohta - kas te olete Pauluse kirju lugenud? Kujutage ette, ta kirjutas kogudustele puhtalt usu pealt, teinekord ju päris kaugelt nii, et polnudki kuude viisi infot saanud... ja ikka pidas meeles, võttis ühendust ja pühendus... Kuidas siis ei peaks meie tänapäeva sotsiaalmeedia-ajastul ja olematuks kahanenud vahemaade*** puhul suutma jätkata heasoovimist ja meelespidamist, kui armastus on ju ometigi olemas... Mõne päeva eest oli ka Taize vend Roger' mõrvamise aastapäev. Selle puhul postitati sotsiaalmeediasse video, kus meie imeline vend Matthew**** rääkis, kuidas nad on püüdnud ühendust võtta kõigiga, kes tol hirmsal hetkel kohal olid. See tähendab mitut tuhandet juhuslikku inimest üle maailma. Kuidas siis ei peaks pidama meeles ühtainsat kadunud lammast? Ehkki mind kõnetab kõige rohkem lugu naisest, kes kaotas oma drahmi (Lk 15:8). Otsin muudkui hoolega, kuni leian, ja küllap siis kuulutan oma rõõmust ka kõigile. Mis päeval, seda ei tea - aga kannatlikkuse õppetunde vajan ilmselt veel ohtralt. 

Omaette kannatlikkuse õppetund on ka olukord, kus kangas hakkab otsa saama, aga mahakudumiseni on veel tööpäev või paar... sest ehkki uudsevaip on alati tore, on uue hooga alustamine veel toredam. Nii et on tagumine aeg tööle minna. 

Olgu teil ka hea päev!

__________

*kuna me ei ole nõus oma viinamarjadega toitma herilasi ega linde - nende jaoks on punane leeder ja muud sedasorti viljad -, tuleb enne päris küpsemist kobaratele vanadest kardinatest õmmeldud kotikesed pähe tõmmata. Eelmisel sügisel toimis väga hästi. 

**ja vahepeal olid muidugi veel London ja Hiiumaa, mis olid ka täiesti ehtsad puhkused, aga need olid ka nii väga ammu... esimene Amsterdamis-käik (2018) ja Baierimaa (2020) ei jätnud sellist tunnet, kahjuks. 

*** kui eesli seljas sõitmisega võrrelda, toogi oli Piibli aegadel puhas luksus, ikka kand ja varvas ja tolm sandaalidel...

****minevatalvine võimalus talle lapsi esitleda oli vist üldse minu elu uhkeim hetk. Noorim meenutab siiamaani, et ta ei ole mind ammu nii väga rõõmsa ja rahulikuna näinud.