Lugemisest

Võtan juba pikemat aega hoogu, et kirjutada viimase aja raamatutest... aga täna ma ei taha sellest. Lugesin lehte ja sain inspiratsiooni. 

Mina olin ainuke laps, naabrilapsi mängukaaslasteks polnud ja lasteaias ma ka ei käinud, sest mul oli vanaema. Raamatutest vaimustusin juba enne lasteaiaealiseks saamist, kadunud ema sõnul olevat ma õhtuti võrevoodis halanud: "Mõnda raamatut... mõnda raamatut..." Üliküpses eas isakssaamisest vaimustunud isa hakkas raadiost kuuldu põhjal mulle lugemist õpetama, kui olin aastane - täissõnaõpetuse põhimõttel, lihtsate sõnakaartidega "ema", "isa", "lill", koer" jne. Vanaema jällegi tahtis tegeleda lillenduse ja kodumajapidamisega, mitte lapselapsele tundide viisi ette lugeda. Nii ta mulle pikemate sõnade põhimõtte ära seletas... ja nii juhtus ühel 1978. aasta märtsipäeval, et koju tulevale emale lugesin ette Arna Bontemps ja Langston Hughesi raamatut "Popo ja Fifina, Haiiti lapsed". Olin siis kolme aasta ja kahe kuu vanune. Siiani pole lugemine ebameeldivaks muutunud. 

Minu lapsed said lugemise selgeks järjest. Vanim, kellel oli mingi nägemismäluprobleem, hakkas soravalt lugema kuueselt, Keskmine viieselt, Noorim mõistis tähtede kokkupanemise ideed küll juba enne rääkimahakkamist (sest ta oli erakordselt hea vaatlusoskusega väikelaps), aga päris lugemine tuli neljaselt. Lugemist tegevuse või vaba aja veetmise viisina ei armasta neist ükski, aga vähemalt kahel vanemal on mõistlik kirjandusmaitse (Noorima puhul pole veel täpselt aru saanud) ja kõigil kolmel oskus tekstiga töötada. Insenerid ei pea iseenesest erilised ilukirjandusefännid olemagi, aednikud ilmselt ka mitte (või nojah, Noorima kõrgkoolivalik on alles tulemas). 

Piirkonnakoolis töötades puutusin kokku igasuguste lapsevanematega... kogusin kuldtsitaate. 

"Minu lapsed teevad sporti, neile pole seda lugemist vaja!"

"Meil on kodus küll üks raamat, aga ta ei taha seda lugeda..."

***

nüüd on uskumatusest tumm olemise koht

***

Lapsed ei oska lugeda. Lapsed ei taha lugeda. Kooli tuleb ülierinevate oskustega lapsi - umbes see oli inspiratsiooni andnud artiklite sisu. 

Lapse loomulik keskkond on arendav, soovitatavalt igakülgselt. Arvatavasti on kusagil seaduses ka ära toodud, et vanemad peavad tagama lapse arengu toetamise. Mingi hulk inimesi, kahjuks ka palju riigi esindajaid, arvavad, et lapsevanem peab hommikul viima lapse lasteaeda ja õhtul ta sealt ära tooma, see on arendamiseks piisav. 

JAMA.

Et lapsel oleks huvi lugemaõppimise vastu, peab laps nägema, et lugemine on hea. Vanemad loevad raamatuid, ajakirju, ajalehti, koogiretsepti, tänavasilti (ainult maps või waze on niiehknii ebapiisav). Teised lapsed loevad ja mis veel ägedam, kirjutavad kirju näiteks jõuluvanale või vanaemale. Ettelugemine on põnev. Pole ühtegi põhjust vanemale kui poolteiseaastasele lapsele lugeda ette raamatuid teemal "Auto teeb põrr-põrr, traktor teeb ka põrr-põrr". Ja ette peab lugema vähemalt korra päevas! 

Et laps hakkaks aru saama, mida ta loeb, peab kodune keskkond toetama tema sõnavara ja suhtlemist. Ma enam ei tea, kas see oli minu juhendaja Tiia Tulviste enda teadustöö või viitas ta kellelegi, aga regulaarsed perega koos söömised toetavad laste sõnavara - tähendab, söögilauas saab pere ikka kokku ja seal räägitakse asju. Olen kunagi ühele väikesest, (tundus, et) vähesuhtlevast perest lapsele mudeldanud, mismoodi meil söögilauas räägitakse, arutatakse, asju kokku lepitakse. Kas ta seda mudelit kunagi omas elus kasutab, on juba tema asi. Aga et Vanima klassi poistest oli tema kord ainus, kes perega koos sõi - tuli välja kodunduse tunnis -, on vägagi ükskõik kelle asi, pered peavad kord päevas kõik omavahel kokku saama! (kui mõni just kusagil ära ei ole, ikka juhtub)

Lisaks kogu pere kokkusaamistele toetavad sõnavara lood, laulud, luuletused ja seletamised. Mille jaoks on see, mille jaoks teine... ja muidugi igasugused salmikesed, keelenaljad, saate aru küll. 

Ja loomulikult elementaarne - kodus peab olema raamatuid. Päris raamatuid, mida avada ja lehti keerata. Kui sisekujundaja lastetuppa raamaturiiuleid või -kappe ette ei näe, tuleb leida uus sisekujundaja. 

Veel elementaarsem - allakümnesel ei ole nutiseadmetesse asja. Erandiks hirmsate haiguste all kannatajad, aga neid, ma loodan, juhtub üliharva. Kui väikelaps ei püsi näiteks arsti ooteruumis paigal ega oska vaikselt olla, tuleb talle vaikselt olemist kodus õpetada või võtta kaasa mingeid tegevuskotikesi jms, mitte tuimestada tema aju telefoniga. On täiesti asjakohane näidata telefonist natuke pilte vms, aga lapse kätte nutiseadme andmine ei ole vabandatav. Või vähemalt - laps peab suutma lugeda tõesti "Harry Potteri" tasemel raamatuid, enne kui endale telefoni saab. Koolimineja telefon on nuppudega!

Ja minu lemmikhobune - miks ometi peab see Eesti laps olema nii rumal, et talle enne seitsmeaastaseks saamist midagi õpetada ei tohi? Lasteaedades tehakse tööd küll, aga keegi ei kontrolli, kas laps ka kodus oma tähtedetundmist rakendab. Pealegi õpitakse eesti keeles lugemist üks-ühele, suure rühma õpetaja ei peagi jõudma igaühega veerida. 

Karl Karlepi ühes raamatus oli kirjas, et normintellektiga laps õpib soodsas keskkonnas ise kuskil neljanda ja kuuenda eluaasta vahel lugema. Karlep teadis, millest rääkis. Kooliminev laps ei pea suutma lugeda ei Tammsaaret ega todasama Potterit, aga kindlasti peaks esimese klassi laps kohe sügisel oskama aru saada kolmesõnalisest kirjalikust juhendist: "Värvi õied punaseks." Kui ei saa, on halvasti. Aabitsad ja esimese klassi tööraamatud on koostatud mõttega, et enamik lapsi loeb üsna hästi, käputäis veerib aeglaselt ja mõni üksik erand päris kõiki tähti ei tunne. Aga mis siis, kui pooled ei tunne tähti või ei oska raamatutki kätte võtta? Piirkonnakoolides juhtub seda sagedamini, kui me arvata oskame. Mõne aasta eest ei olnud lapsevanematel ka kohustust lasteaiast saadud arengukaarte koolile näidata ja siis me seal pingutasime ja mõtisklesime, mis neil mitte midagi taipavatel lastel ometi viga on... Jah, mõni üksik arenes ka hooga järgi, iga saja lapse kohta üks või umbes nii. Jah, sõber Metsandusteadlane ei osanud ka kooli minnes lugeda ja nüüd on tal doktorikraad... tema ilmselt oligi see üks sajast. 

Vanemate veendumused ja kasvatus-arendusoskused on need, millega on vaja tegeleda. Kui laps jõuab kooli ilma ühegi oskuseta (ja nii mõnelgi juhul ilma valmisolekuta midagi omendada, aga see on teine teema), on enamasti juba hilja. On nähtud Imelisi Algklassiõpetajaid, kes harjutavad koolipäeva lõpus iga päev tundide ettevalmistamise ajast ühe või teise murelapsega, tasustamata ja toetamata, lihtsalt selleks, et aidata last... aga kui laps oleks kasvanud arengut toetavas keskkonnas ja vanemad naaaatukenegi pingutanud oleks, poleks seda kõike vaja ja ülejäänud klass saaks homme palju ägedamad tunnid... 

Ja kui laps on lugemise põhialused saanud selgeks õigel ajal, mänguliselt, innustava väikese pingutusega*... siis on tõenäolisem, et ta ka hiljem lugemise vastu nii hirmsasti ei võitle. Kaheksa-aastased peaksid muide lugema Käru-Kaarlit või naksitralle, mitte "Sipsikut", see on ju viieaastaste raamat ja loomulikult suuremaid enam kõnetada ei pruugi (jah, ma tean, et erandeid on). 

Kui minust ükskord päris vanaema saab, siis õigel ajal (=võimalikult vara) lugemaõpetamine ja raamatute kojuhankimise vajadus on nõuded noortele vanematele, millest ma ei tagane enne, kui kalmistutee käes. Võtku nad heaks või pangu pahaks. 

Päeval pärast kogu kamba Raamatukogu lugejateks tegemist oli meil selline vaatepilt. Vanused olid vastavalt 8, 6 ja 4. 

_________

*väike pingutus arendab, liigne vaev hävitab motivatsiooni.