Mine neljapäeva öösel ristteele...

Või umbes nii see oli. Tõsi, ei kuke ega inimese verd tilkhaaval ei valatud ja sobimatuid kontakte ka ei juhtunud. 

Eelmises postituses mainitud talumees võttis lõpuks telefoni vastu. Selgus, et tervisega on tõsised lood ja sel aastal me tema käest puid ei saa. Meil on septembri teine pool ja me ei ole arvestanud olukorraga, et peaks kelleltki muult puid ostma, pealegi ei saa me mujalt püsikliendihinda...

Selle tulemusena tatsusime Mehega mööda meie krunti (suur) ja uurisime puid (palju). Teeks esialgu küttepuudeks need, mis eriti elujõulised ei ole... Nii, suur pärn näeb hea välja, elupuu selle taga ka, hm, kas need kased on veel meie omad? Normaalsed inimesed kütavad lepa ja kasega, meie kütame sel talvel pirni, õunapuu, metskirsi, lehise ja toomingaga. Ja saare ja vahtraga ka. Võimalik, et veel millegagi, mis praegu meelde ei tule... Aa, punase leedri roikad lähevad kindlasti ka tarbeks. 

Kuna Keskmine vabanes täna hommikul tarkusehammastest ega tohi nüüd nädalakese suuremalt pingutada, ootasime eile õhtul, kuni ta trennist saabus, sõime õhtusöögi ja pärast natukest leiva luusselaskmist läksid mehed välja. Oli lootus, et poolsurnud lehis saab kiiresti ja kergesti õiges suunas maha... Noh, loota ju võib.

Mootorsaag mürises, lehis värises... aga mitte midagi ei juhtunud. Läks pimedaks. Lisaks saele ja taskulambile läks vaja kirvest... mille tera kadus lehisetüve sügavustesse (pärast tuli välja - meil on päris palju erinevas väsimusastmes kirveid ja igal aastal lendab mõnel tera varre otsast minema, loomulik kadu). Oleks vaja olnud kuvaldat, mida me üles ei leidnud... Leidsime raudkangi, abiks seegi. 

Aga lehis ei andnud järele. Nagu Moosese aja vaarao. 

Läks tund. Läks teine. Lehis ei andnud järele. 

Õige suuna asemel ilmutas ta tõsist soovi vajuda tee poole... ja sinna ta lõpuks kottpimedas, umbes kolmveerand kümme õhtul raksataski. Keskmine jooksis mootorsaega ja on võimalik, et meie igasüdaöine mööduja ei märganudki, et tee peal mingi palk oli vedelenud... Ja risttee, jah, on kukkumiskohast mõnekümne meetri kaugusel küll. 

Suurem osa lehisest lesis meie plaani vastaselt naabrite heinamaal. Et naabrid pole seda heinamaad viis-kuus aastat sihipäraselt kasutanud, on ebaoluline, viisakus loeb ka midagi... Nii et täna saime kohe kiirkorras oksi saagida (mina) ja palki tükeldada (Mees). Noorim tegeles transpordiabiga, Keskmine taastus toas.

Sakilise kännu läbimõõt on kuskil poole meetri kandis või rohkem. Mees ütles, et üllatavalt tihe puit. Mõned oksad on nii suured, et kohase jupitamise järel saab igaühest korraliku pliiditäie või rohkem veel küttematerjali.

Mõne nädala jagu halge on eelmisest aastast järel ja eks me midagi ikka ostame ka, aga sel aastal on meil tõeline maaelu - jaanipäeva paiku tegime heina, et Keskmine saaks oma vibuplatsi, nüüd teeme ise puid... Loodetavasti on nad pärast jõulu juba kuivapoolsed ka, valime mahavõtmiseks ikka need, mis niigi kuivanud paistavad. 

Teises krundi otsas lesib vana pirnipuu ja ootab hakkimist-ladustamist. Küllap saab.