Now the party's over, I'm so tired...

 Taustaks: https://www.youtube.com/watch?v=bpA_5a0miWk

Igal aastal on septembrialgus olnud kõige intensiivsem aeg üldse. Hoolimata sellest, et meil on sel aastal ainult üks laps üldhariduskoolis... ja Suure Suvelõpupeo asemel pidas Keskmine väikest muhedat grilliõhtut paari parima sõbraga. 

Kahe viimase nädala sisse on mahtunud, oeh... kaks ja pool haigeolemist. Minu pahkluud avastasid selle väikese viiruse käigus, et oo, kehas on liigesepõletik ja me polegi veel osaleda saanud... Laseb elada, aga on vähem mõnus kui peaks. Üks lastevanemate koosolek. (Esimest korda on meil gümnaasiumis klassijuhataja, kelle eesnimi ei alga M-tähega. Samuti esimest korda loendasin teel parklast koolimaja ukseni kuus nikotiinipadjakest, neist pooled uksest paari meetri kaugusel.) Neli väliüritust. Üks emmede palvekas meil. Üks koolituspäev. Üks kirikukoristamine noorteka järel. Kuus neist sündmustest juhtusid nelja päeva jooksul, kolm lausa samal päeval, nii et... 

***

Murekoht on, et meie küttepuutalumees ei ole endiselt toonud tellitud puid ega võta ka telefoni. Selle olukorra valguses ajasin mehed ühel õhtul õue puid langetama. Enam ei ole vana pirnipuud ega üht õunapuud. Pirnist olen aastate jooksul paar kooki saanud... õun ei ole 23 aasta jooksul mitte kordagi õitsenud ega seega ka vilja kandnud, nii et jah... Viljatu viigipuu ja nii edasi, eksju. 

***

Eilse ÕÕP ajal kohtusin meie peaaegu-naabritega, kes käivad viimasel ajal vist ühes teises koguduses... kui üldse käivad, sest mõne kuu eest lisandus H ja E õeskonda ka DG. Küsisin, kas nad sel aastal meilt õunu ei taha - paar korda on mõne puutäie saanud - ei taha, pole sel aastal aega. Aga - kui ma sibulõunu kuivatan, siis neid võtaks lastele näksida küll. No ma teen seda rõõmuga, eks ole. Seepeale ütles R.-A., et tore on, kui lähedal mõni vanaema-analoog on. Noh, ma olen temast küll oma 15 aastat vanem, aga, ee... tegelikult saan ju aru, mida ta mõtles. Nende päritolupered on üks mere taga ja teine ka kõige kaugemas Eesti otsas, moosikeetmisvõimelist võrgustikku lähedal ei ole. Kui ma vähemalt kuivatatud õuntega aidata saan, siis on see ju tore. (nende pere oli kord see pruutpaar, kes on kõige ägedama pulmafotograafi  portfoolios jäädvustatud kisavate titadega süles. Titad olid kindlasti laenatud, H sündis ikka seatud ajal pärast pulmi)

Veel vestlesin ühe noore naisega kogudusest, kes igatseb saada tõeliseks Õpetussõnade 31. peatüki naiseks, et oskaks oma pere eest hästi hoolitseda. Päris oma peret tal veel ei ole, aga küllap tuleb. Hm, lubasin talle õmblemise õpiku otsida, juhul kui see mul veel kuskil olemas on... vist ei ole... aga põhilistel teemadel saan ise ju ka õpiku eest olla, kui tarvis. On tore, kui noored inimesed soovivad õppida midagi oma kätega tegema. Ja on hirmus, kui koolis omendatu on lihtsalt... maha voolanud. 

***

Emmede palveka toiduosaduse asjus tõmbasin Noorima abil välja selle aasta esimese porgandi. Täna teeme sellest teist korda süüa... sest midagi nii suurt pole mu aed ammu kasvatanud. Kahju, et kaalumata jätsin. 

Midagi tuleb ette võtta poolküpsete seemnerohkete viinamarjadega, aga vast nad lähevad veel veidi magusamaks...

Tomatid on võtnud selge seisukoha, et selle ilmaga nemad punaseks ei lähe. Külm suvi on paraku hind, mida tuleb maksta sooja talve eest, sellegipoolest võtaksin meelsasti veel ühe sooja talve (vt ka muret küttepuutalumehega).

Pärast kaht nädalat suveohtu ilma pakutakse täna vist esimest sügistormi. Igatahes on akna taga hirmus pime ja puuoksad vehivad aktiivselt. Ma tahaksin tegelikult täna natuke välitöid ka teha... aga peaasi, et üldse mingit tööd teha saab.