Raamatuid, oeh...

 Vaatasin järele, viimati kirjutasin midagi üles rohkem kui kaks kuud tagasi. Järjepidevus käuib kuidagi teisiti...

Aleksandr Beljajev "Viimane inimene Atlantisest". Vabandust, ei jätnud kuigi tugevat muljet. Oli selline rahulik ja mitte kuigi üllatav... aga neid Atlantise-lugusid on muidugi ka juba hirmus palju loetud ja enamasti on nad üsna ühesugused. 

Veiko Belials "Ashinari kroonikad". Oijah. Millegipärast ma selle autoriga ei haaku. Tundub nagu kõik teisedki madinafantaasiad, aga minu jaoks kahjuks sellest sordist, mis pooleli kipub jääma. 

Maria Adolfsson "Paratamatu kurjus". Doggerlandi sarjaga haakun ma vägagi. Aga mis seal juhtus, enam ei mäleta... 

Sigrid Undset "Madame Dorthea". Kahtlustan, et tegu on minu lemmikkirjanikuga. Loetagu!

Karen McQuestion "Tuvisaba". Pidasin seda üleskirjutamisevääriliseks, aga mis selles nii head oli...? Mingi viide maagilisele realismile? Oli heatahtliku alatooniga romaan küll jah.

Leigh Bardugo "Vareste kuus". Kui saada üle sellest, et esimene peatükk ei tundu haakuvat järgmise ja isegi mitte ülejärgmisega, siis on väga tore lugemine. Ehkki, kui autor järgmises osas (mille lugemiseni ma pole jõudnud) ka selle maailma maagiat rohkem ei ava, siis jääb midagi nagu puudu. 

Aleksander Beljajev "Professor Dowelli pea". Mulle meeldis hästi, rohkem kui Atlantise raamat. Lihtsakoeline küll, aga kuidagi ladusam lugemine...

Andrei Beljanin "Musta missa vandenõu". See on see, mis juhtub, kui noor militsionäär satub muinasjutulisse paralleelmaailma... või umbes nii. Järjest kogu sarja lugemine läheks minu meelest koormavaks, aga ühekaupa on tore küll, isegi kui kohati kisub natuke riivatuks (need näkineiud ja nende lootus tasutud saada, näiteks...).

Cristo Pajust "Minu Malaisia". Oijah. Mõni "Minu-"raamat on parem kui teised, no ja mõni ei ole. Paraku ei ole autor mulle sümpaatne, riik ei ole sümpaatne, kirjutamisviis on kah... ei kõnetanud. 

Tapio Koivukari "Põletatud mehe tütar". Aitäh, paluks veel. Põhjamaad, ajalugu, hästi kirjeldatud inimesed... Suurepärane!

Anna Solyom "Neko Cafe". Peategelane on algusest peale ebasümpaatne, aga võtab siiski ette tõsise ja olulise sammu, tuleb meeleparandusele ja leiab ka isikliku õnne. Kasse oleks võinud küll muidugi rohkem olla. Kui see kassikohvikute avamine ainult nii lihtne oleks...

Svetlana Aleksijevitš "Tsingist poisid". Raamat Venemaa valedest ja sellest, mida mõtlevad hukkunute emad... Päris lood. Mis siis, et Afganistani sõja ajast, ega Venemaal olukord eriti muutunud ei ole. Vajalik ja väga valus. 

John Bellairs "Müstilise kellaga maja". Eeh. Tahab olla noortekas, aga mõjub nii, nagu keegi oleks filmi järgi raamatu kirjutanud. 

E. F. Benson "Õudusesarv". Need õudusjutud on nii head, et pidin vahepeal käest panema, muidu oleks liiga õudne hakanud. 

Ann Claire "Jalgratturi teejuht kuritegude ja sarvesaiade maailmas". Vaimustav, ka põhimõtteliselt mitte-jalgratturite jaoks. Mõned mõrvalood on kord juba sellised helge ja rõõmsameelse alatooniga. 

Holly Jackson "Hea tüdruku halb veri". Mulle meeldib hästi, sarja esimene osa meeldis ka. Kui tahta lugeda kerget, tänapäevast noortekriminulli, siis Holly Jackson on hea mõte.

Inga Höglund "Minu Brüssel". Kirjanduslikust seisukohast ei oskagi midagi arvata, aga kuna autori Brüssel on ka minu Brüssel, siis meeldis hästi. Võimatu loogikaga liiklus, koledad kohad süütu ümbernurgapööramise järel, linn, millega on raske sõbraks saada - jah. Muide, Brüsseli katedraal on kõige ilusam katedraal üldse (no ma Milano oma pole veel näinud) - sellest aspektist kirjutab autor vähe, ja natuke rohkem oleks tahtnud lugeda emadusest ja pereelust Brüsselis... aga muidu, jah, on mõistetav ja objektiivne. 

Heinrich Böll "Iiri päevik". Niikaua oli vaimustav, kuni selgus, et Westportile ja ümbrusele on väga vähe tähelepanu pööratud. Mhh. Sellegipoolest meeldis hästi. 

Ray Bradbury "Põrmust tõusnud". Eeeh. Midagi jäi nagu puudu. Või oli midagi üle. Kogu aeg jooksid silme ees "Hotell Transilvaania" ja "Addams Family" tegelased...

Oliver Bowden "Assasin's Creed. Taassünd". Jäi pooleli, sest läks madinaks kätte ära. Esimene ots oli küll paljutõotav, aga mnjah, ma ilmselt ei ole sihtgrupp. 

Stephen King "The Long Walk". Richard Bachmani nime all kirjutatud raamatud on natuke teistsugused kui King muidu. Sellegipoolest on see teos tegelikult väga hea ja tundub, et autor on põhjalikult peategelase olukorda süüvinud - ehkki jääb arusaamatuks, mis imeasja pärast peategelane ja ülejäänud poisid üldse asja ette võtavad... aga vikipeedia ütleb, et on tõmmatud paralleele Vietnami sõjaga, mule tundus see asi ka nii. No ja mingi diktaatorliku režiimi all elades asjad juhtuvadki nii. Mingi väike paralleel on ka "Näljamängudega", aga kõik on lihtsam, lootusetum, odavam.

Stephen King "Never Flinch". Eelmisega võrreldes nõrk, aga detektiiv Holly on ikka sümpaatne. 

Laura McCluskey "Hundipuu". Peategelane sai natuke liiga palju kordi märjaks... aga Šotimaa väikesaared või üldse enam-vähem suletud ühiskonnad on nähtus omaette, seal toimivad jõujooned ja kombestik on alati põnev, ka kriminullikastmes. 

Marion Zimmer Bradley "Tormikuninganna". Kolmkümmend aastat tagasi jumaldasin ma selle autori Avaloni-sarja. See raamat... jäi segaseks. Lugeja lükatakse, pea ees, mingisse arusaamatusse süsteemi ja ehkki lugemise käigus arusaamine on ka tore, juhtusid siin huvitavamad sündmused kohe alguses ära, aga arusaamist selle käigus veel ei tekkinud. Jäi pooleli. Muide, ma olen kursis, et selle autori lugemine ei ole praegu kombeks. Võtan riiulist järjest, vabandage. 

Johanna Adojaan "Minu Belgia". Tegelikult klapib selles raamatus kirjeldatu väga hästi meie sellesuvise kogemusega Monsi linnas, mis siis, et see on kindlasti hoopis teistsugune paik kui Antwerpen. Muidu... noor tubli inimene kirjeldab noorte tublide inimeste elu võõral maal. 

Peter V. Brett "Maalingutega mees". Huvitav, et mõni fantaasiamaailm kõnetab rohkem kui teised. Goodreadsist vaatasin kriitikat, seal on pahandatud inimsuhete jõhkruse ja laste liigvarase suurekssaamise pärast... no aga kui absoluutselt igal ööl on elu ohus ja keegi ei tea, kuidas mõrvardeemonitega võidelda...? Lugu ise on vähemalt esimeses osas olemuselt lihtne, aga mulle sobis väga hästi, ilmselt sellepärast, et madin ja inimsuhted on paremas tasakaalus kui paljudes teistes fantaasiamadinates.