Ootamatult saabus meile oktoober

Ma ei ole valmis hallaöödeks ega kellakeeramiseks, kui köögis on veel ports oma aia viinamarju ja küüslaugud on mulda panemata. Sel aastal on lihtsalt niimoodi. 

Veel ei ole ma valmis saama kahe ajateenija emaks, aga tundub, et ka see juhtub sel aastal ja ega sinna midagi teha ei saa. 

On muidugi lootus koolivaheajale, Mehe sünnipäevale, paari Haapsalu salli valmissaamisele ja Vanima kaitseväepuhkusele. Kui ta nüüd õigesti aru sai, muidugi. 

Veel tekib olukord, kus kõik pereliikmed saavad kodanikukohuse täitmise raames hääle ära anda. Noorim on Linna peal juba pikemat aega tutvunud nii poliitiliste pannkookide kui poliitiliste pastakatega... Ju ta teeb oma otsuse ise, ehkki teab, et teatud erakondi lihtsalt ei passi valida. 

Mina valin ikka seda, mida alati, kohaliku tähtsusega skandaalist hoolimata - loodan, et skandaali põhjustanu saab piisavalt vähe hääli ja õpib kogu olukorrast midagi. 

Kindlasti ei vali üht erakonda, mille nimekirjades erinevates paikades - ju inimesed on kolinud - on mitu minu kunagist üsna keerukat lapsevanemat. Ehkki ma usun meeleparandusse ja mõtlemisvõime omendamisse, peaks keegi mulle kõigepealt tõestama, et need inimesed on, nojah, arenenud. 

Valimiste kohta veel niipalju, et noorem laulutüdruk - pun intended - olevat plakatil üht ministrit nähes teatanud, et tema seda inimest ei usalda! Olen teda alati arukaks ja ausaks nooreks inimeseks pidanud. Mina ka ei usalda. 

***

Eile õhtul tundus, et ka Noorim on minust pikemaks kasvanud. Kavatsen seda olukorda põhjalikult nautida, kesse teab, kui kaua ma perekonna kõige lühem saan olla, miniad ju tulevad ükskord ja nagu laulumängust teada, võtab see naine lapse, tirallallaa... Ja kes oli see mõtleja, kes ütles, et lapsed on õelad, lärmakad ja lühikest kasvu (või midagi taolist, kuidagi ei oska guugledamiseks õigeid sõnu kokku panna)?

***

Linnamaja keldris nihutasin seenepurke. Üks kaas oli märg. Nagu täiesti märg, mitte käärimisest kuskilt serva alt märg. Veest märg. Mees pakkus, et seina sees võib toru katki olla - see oleks küll paras jubedus... Sein oli täiesti kuiv, aga ülemine riiul oli ka märg. Eriti märg oli seal seisev puust soolavakk, kohe vettinudmärg... Järeldasime, et soolavakk - milles on veel kadunud isa poolt sissepandud sool - muudkui tõmbas kogu ruumis valitsenud kohutavat niiskust endasse, kuni enam ei mahtunud. Lahtisest aknast polnud selle suvega mingit kasu, pigem tuli niiskust aina sisse... no ja õhk ei liikunud ka nii palju, kui oleks ehk vaja olnud. Nüüd kütame keskkütet ja on lootust, et niiskus saab tasapisi välja, ehkki hoidisteruum on ilma kütteta. 

***

Mingid asjad on nihkumas. Mõnes mõttes on deja-vu tunne ja see ei taha kuidagimoodi üle minna... aga mõnes mõttes tundub, et kuskil midagi areneb... hoopis teistsuguses suunas, kui inimlikult loogiline oleks. Kuni selguse saamiseni koon ikka edasi, kütan ahju, kui tarvis, kuivatan õunu ja teen muid tavalisi asju. Loodan väga, et ükskõik milline selgus saab olema hea ja õige. Ja täpselt nii krüpteeritult kirjutangi, sest ise ka ei tea, mille asjus need tunded täpselt on. 

***

Küttepuuteema areneb ka nii hästi, et paari nädala eest ostetud mootorsaag läheb sel nädalal garantii korras tagasi ja loodetavasti saame uue. Miski lüliti või misasi see oli ei tööta enam korralikult - ega see saag muidugi midagi erilist ei ole, aga meie aia ja mõne puu mõõtmeid arvestades oleks hea, kui selline saag ka oleks. 

Keskmisel õnnestus saag küll üsna tagasihoidliku kirsitüve vahele kinni kiiluda ja kui ta selle lahti sai... sadas töötav mootorsaag tema jalast loetud sentimeetrite kauguselt mööda. Karjusin Keskmise peale natuke. Põlvini mere eelduseks on see, et inimesel on põlved alles. Noor ja enesekindel, noh. Loodetavasti ta õppis sellest olukorrast midagi... peale selle, et ema nähes ei maksa suuri riske võtta. 

***

Köögis tuleb kalendrileht ära vahetada... Ja magamamineku asemel tahan kududa. Kudumine on elu.