Teisipäeval

Eile vaatasime koos Keskmisega puuriitu ja tuvastasime, et juba sellest ühest lehisest sai vähemalt kaks ruumi halge... miinus kolm (või rohkem) kirvest, sest mnjah, Mees eriline puulõhkuja pole olnud ja nii need poolpidused kirved vastu pidasid, kuni Keskmine tõsisemalt lõhkuma hakkas... Lehisevaigu lõhn meenutab õige õrnalt apelsini. 

Veel panin eile maha ühe peenra jagu küüslauku ja mõtlesin korjata mahakukkunud õunu. Selgus, et kõik sügis- ja taliõunad ripuvad kindlalt oma puude küljes ega kavatsegi maha kukkuda. Ma ei võta seda vihjet tõsiselt, sest meie kelder ei sobi endiselt mitte millegi hoidmiseks ja Linnamaja keldris on sel aastal ka nii niiske, et õunad seal küll ei säili. 

***

Veel vestlesin eile vaimulikul teemal väidetavalt mitte-AI-ga. Oli raske, otsisin netist abi (et mitte emmesid kiusata), leidsin lehe, kus lubati vestlust pärisinimesega. Kui see oli AI, siis oli see tehtud üliosavalt - nii et pigem ikka inimene. Tänulik. Tegelikult on mu küsimused lihtsakoelised ja ikka seotud selle kadunud drahmiga... aga hea on, kui keegi vahel meelde tuletab, et Jumala aeg ei ole inimeste aeg ja et jah, ka teistel on raske pealt vaadata, kuidas keegi Jumala vastu võitleb ja maailma teedel eksleb, arvates ise, et kaduvus teeb õnnelikuks. Iseenesest on ka looduse ilu kaduv - võtke üks sinine lill sarapuupõesa sees või ootamatult väljailmuv liblikas -, aga see on loodu... Looja loodu. Inimeste loodus on väga palju kaduvat, mille kohtsa saab öelda, et palju võib, aga sellest ei pruugi olla kasu... Nii ongi. 

***

Kanada-Anu kirjutab asjade kogunemisest ja sellest, et ei raatsi ära visata... Nojah. Ma virisen ikka ja jälle kohutavate keraamiliste tasside pärast, mis olid osa minu ema pärandusest. Ei ole üldse minu tassid, sest keraamika ja värv ja... Aga lastele meeldivad, esiteks on nad neist kunagi vanaema juures kakaod joonud, teiseks tahavad nad suuri kohvitasse, millega on meil kestvalt ikaldus. Kui mul ükskord nõude jaoks eelarves koht on (enne tulevad Itaalia ja teise korruse ehitus ja mingi poja pulmad ja...), siis ma ostan tassid, mis mulle ka meeldivad. Mittepruunid. 

Laupäeval käisime Kuurortlinnas Mehe isa juures. Tema põhjustas meile kõigepealt üsna tõsise mure sellega, et ei võtnud päevade viisi telefoni. Selgus, et telefon elas kodus, aga tema ise, jah, haiglas... ja midagi leiti ka. Täpsem info alles tuleb, aga meeleolule mõjus see sündmus piisavalt, et rääkida, kuidas me peaksime tema asju hakkama enda poole viima, et pärast, kui korterit müüa tahame, oleks vähem... Ee, tal on mõistus selge ja meeled eakohases headuses (79-aastaselt võib midagi juba krigiseda küll), me pole nõus eelmatuseid korraldama. Ja tema nähes majakraami taaskasutuspoodidesse viima ka ei hakka. Praegu seal korteris ringi vaadates olen tuvastanud... mõned väga ilusad maalid. Võimalik, et kusagil kapis on veel midagi kena ja kindlasti on üks või teine asi Mehe jaoks nostalgilise väärtusega, aga nõud, mida äi soovis meile kaasa pakkida, ei lähe minu jaoks üldse mitte. 

***

Et Vanima Ämarist kojusaamisega on igavene rist ja viletsus, on juba teada. Õnneks on tal seal üks siiakanti sõitev kolleeg. Kallivõitu on need sõidud, aga laps saab vähemalt korraks koju, oma kassi juurde, sõpru näha ja pühapäeval kirikusse. 

Peatus.ee lehega mängides olen tuvastanud, et ka Keskmise kojusaamisega võib probleeme tekkida. Kahe suure tõmbekeskuse vahel lihtsalt ei sõida reede õhtuti bussi! See, mis tuleb, on sõdurpoiste jaoks ilmselt liiga varane ja kui sellega mõnikord saakski... siis ei ole meie teeotsas peatust ette nähtud. Kui juhiga veab, siis ehk on nõus korraks peatuma, kaitseväe vormis poistele peaks ju mingid eritingimused kehtima... aga keeruline on see asi. Võimalus on ka hakata Kauksis järel käima, sinna tuleb Jõhvist õhtuti kohalik buss ja ega see kallimaks ikka ei lähe kui Ämari-sõidud... 

Ettehaaravalt ajas Keskmine eelmisel nädalal oma ilusad kuldblondid, kergelt laines juuksed maha. Platnoi, oli öelnud Laenulapse Isa. Tuleb otse silma vaadata, siis on meie laps ikka näha... aga kiilasus ega siilipea ei kaunista küll ühtegi meest. 

Pühapäeval peaks olema selline õnn ja rõõm, et kõik kolm on korraga kodus, sest Keskmine pole veel läinud, aga Vanim saab nädalaks puhkusele. 

Olen täiesti teadlik sellest, et minuealiste suured vennad olid Venemaa avarustes palju halvemates tingimustes kaks või kolm aastat... aga praegu on need minu pojad, kes kodust kohustuse pärast ära lähevad, nii et vabandage, mul on õigus oma emotsioonidele. Näen neid paraku porgandikujulistena, alles nad olid küllalt väikesed, et korraga sülle mahtuda... 

***

Naine, mine tööle. Teine küüslaugupeenar ja küttepuud ja üks sallivenitamine (mille juures loodan hetkel magava Keskmise abile) ja midagi kindlasti veel.