Elu sees novembris

Ükspäev saabus meile lumi. Täiesti mitte-seaduspäraselt öösel, salaja. On ju üldteada fakt, et esimene lumi peab sadama koolitunni ajal, keset päeva.  

Nüüd on õues valge, aga märg, sest päris külmaks pole veel läinud. 

***

Vahetult enne lumesadamist käisin metsas kuuseokste järel, sest roosid. Selgus, et olin meie roosikogust alahinnanud... aga veel selgus, et meie endi krundil on ka piisavalt vales kohas kasvavaid ja seega väheväärtuslikke kuuski. 

Lisaks roosikatmisele tekitasin uksele sassis soenguga pärja. Kas ma ilusa jõulupärja tegemise kunagi ära õpin, on küsitav... aga kesse teab. 

***

Veel panime ühe ukse vaikselt kinni. Kui algusest peale on takistusi ja keerukusi ja kui ukse kinnipanekusoovi peale ei öelda isegi mitte viisakusest, et oi kui kahju... Siis ilmselt ei olnud õige asi. Ja kui koostöötegemise all mõistetakse pimedat kuuletumist, mitte spetsialistidevahelist võrdset kommunikatsiooni... 

Eriti kuna on avanenud üks teine uks. Asjad veel täpsustuvad, aga #alationmidagiveel kehtib ka muule elule, mitte ainult KUSis. Otsige esiti Jumala riiki...

Hm, selle viimase ma peaks endale vist prillide siseküljele kirjutama. 

***

Ükspäev tulin lõunase bussiga Linnast ja kudusin. Nagu viimasel ajal ikka. Üle vahekäigu istus keegi naisterahvas ja... kudus. Lausa kahju, et oleme eestlased, oleks olnud tore vastastikku tunnustada. 

Aga te vaadake siia: https://www.instagram.com/knit_ur_joy/ Kas pole mitte tore!

***

Kuna eelpoolmainitud uksesulgemisega on tegelikult lõppenud üks vaev ja hirm - mitte rõõm, nagu alguses lootust oli -, on motivatsiooni kuidagi palju rohkem. 

Mees ostis ära ja pani kohe ka paika uue köögiboileri. Ligi pool aastat - vist - on pannipesemine jms soojaveetegevused köögis olnud paras vaev. Endiselt imestan, et köögikraanist tulebki sooja vett. 

Veel värvis Mees ära elutoa aknaraamid. Novembris... aga ilus sai. 

Mina sorteerisin Pepcost saadud kastidesse - aitäh, kniks ja sügav austus sellele, kes soovitas, need olid täpselt need, mida tarvis! - ära oma vanaema arhiivi. Nüüd on vaja minna veel kaste ostma. Palusin küll Mehel tuua, aga ta ostis kogemata number suuremad... Noh, saangi kõik oma sallid laatade tarbeks stiilselt sisse pakkida. Suurt raskust need Pepco kastid tõstmisel nimelt ei kannata, aga pitssall ei kaalu teatavasti mitte midagi. Riiulis võivad nad olla küll ka põhjalikult täis. Hmmmm - jõuluehete kastiks? 

***

Martin Ehala kirjutab Postimehes õiget juttu. Kergekäeline lahkuminek on absoluutselt vale nii abielu, kooselu, visiitsuhte, kihluse kui vähegi tõsisema ja pikemalt kestnud "käimise" puhul. Ka siis, kui lapsi pole. Kui inimene loob armusuhte, annab ta lubaduse terveks eluks. Lisaks muudele nüanssidele võtab ta ka vastutuse oma kaaslase tunnete eest. Ja kui ei ole arusaamist ega valmisolekut, et suhe on nagu taim, mille eest tuleb hoolitseda ja see hoolitsemine on töö... siis ei ole inimesel tegelikult õigust ühtegi tõsisemat suhet* luua. Korra-paar väljas käia võib ikka, kuidas muidu neid suhteid luuaksegi, katsesarvedega katsumise aeg peab kindlasti olema... aga tormata ülepeakaela suhtesse ja siis sealt pärast suure mürtsu ja avaliku heakskiiduga välja tormata - nagu ühtelugu avaliku elu tegelastest kirjutatakse** - on üks ebaküps ja alatu tegu. 

Inimene ei ole saar, ka paar ei ole saar... Kokku- ja lahkuminek mõjutab ka kaugemaid pereliikmeid ja sõpru. Mäletan hästi, kui keeruline oli minu vanematel, kui üks lähemaid sugulasi liikus oma 15+ aastat kestnud abielust uude - sugulane jäi muidugi peresse alles, tema lapsed ka, aga mis saab suhtlusest lahutatud mehega, kes oli ju ometigi heaks sõbraks saanud? Ja kuidas leppida uue abikaasaga, kes oli tegelikult imetore inimene, aga esimese hooga ei teadnud seda ju keegi? Veel paremini mäletan seda, kuidas endine kolleeg tuli näost lapilisena minu juurde ja küsis konjakit või kuulavat kõrva, sest tema lapse muinasjutt oli läbi saanud... ilma ainsagi mõistliku põhjuseta. Vähemalt ei olevat emale midagi arukat räägitud. 

Kui oskaks iseenda taimehooldusega paremini hakkama saada, oleks juba kena. Mõlgutan küll jah tasapisi lootusrikkaid mõtteid saada hõbepruudiks ja seekord ka mõõdukas mahus pidu pidada, aga selleni on tegelikult veel natuke üle kahe aasta aega... kui ma nüüd õigesti arvutasin. Kui Jumal lubab ja me elame. Mõõdukas mahus pidu saab ju rahumeeles pidada meie kodus, lõpuks on meil siin kolm keskmisest suuremat elutuba olemas***. 

***

Üks lugupidamisevääriline netituttav kirjutas, et on eluaeg tegelenud kodumajanduse-teemalise scrapbookimisega. Ajaleheväljalõikeid on minulgi hulgi, aga süsteem... Äkki võiks sellega tegeleda? Eriti kuna üks sorteerimata kastitäis paberikraami sisaldab endas minu ema ja vanaema üleskirjutusi hoidistamise ja muude taoliste oluliste asjade kohta. Tüütu on ka ühe väärt retsepti pärast hoida alles tervet ajakirja... Korrutades mitmekümnega, sest täpselt niisugune olukord minu kokaraamaturiiulis valitseb. Motivatsioon, märkate?

***

Hm, peaks vist kuduma minema. Kudumine on endiselt elu. Rõõmsat varrast!

_________

*tõsisema suhte kriteeriumid võivad olla erinevad, aga juba korduv käehoidmine on tegelikult märk suure läheduse soovist, nii et isegi sellise lähedusega peaks vastutustundlik täiskasvanu ettevaatlik olema.

**kui viitsiks otsida, leiaks ajalehtede arhiividest kindlasti rõõmusõnumeid, kuidas see laulja ja too näitleja panid leivad ühte kappi... ja mõni aasta hiljem, et sama paar läheb lahku... ja veel kuu aega hiljem, et laulja või näitleja liigub uue kallimaga ja on lõpuks leidnud õnne. Ma ei viitsi otsida, sest see on masendav. 

***endiselt, Maja alustas oma elu mõisahoonena. Äärmiselt nauditav, kapitaalselt ehitatud ja täiesti ebapraktiline.