Kindlustustants ja kuhu see jõudis
Vabandan juba ette, et järgnev sissekanne on kuri.
Kui me kakskümmend neli aastat tagasi Maja ostulepingu allkirjastasime ja 185 000 Eesti krooni müüjale üle kandsime, oli meil "oma" kindlustusagent. Või nõustaja. Või mis tema ametinimetus oligi, igatahes oli tegu minu ema ammuse tuttava, väga armsa ja kompetentse, kliendile orienteeritud inimesega. Tema kindlustas ka linnakorteri ja mu lapsepõlvekodu ja... Ja tema isiku tõttu me IF kindlustuse klientideks sattusimegi. Koos linnakorteriga 27 aastat, vist. Paraku on selle daami maine elu vist juba ammu otsas.
Linnakorteris oli üks kahjujuhtum küll - müstilistel viisidel korduvalt ümber ehitatud ja funktsiooni muutnud majas (minu elutoas oli kunagi olnud kohtusaal, muide) oli keegi Keenius tekitanud esimese korruse lae ja teise korruse põranda vahele veetorud eikuhugi... ja jätnud sinna sisse veevärgisurve. Nii et kui minu laest vihma sadas, selgus, et keegi ei ole süüdi ja keegi ei teadnud sellisest ohust... Tubli torumees, et üldse probleemi üles leidis. Sellega meiepoolsete kahjujuhtumite hulk piirdus.
Korrakohaselt tuli uus kindlustusleping. Mees, kes abielusisese kokkuleppe kohaselt selliste dokumentide eest vastutab, luges läbi ja avastas, et taastamisväärtuse asemel on lepingus kirjas maja kulumine, aga kindlustussumma sama... Hakkasime helistama.
Selgitustega helistas kõigepealt keegi Epp, kes väga pahandas minu soovi peale suhtluse käigus inimese täisnime ka teada. Vabandust, kindlustus, pank ja haridus on asutused, kus peab püsima absoluutne lugupidav ametlikkus. Nagu selgus, ilusa perekonnanimega Epp jätkas meie edaspidiste vestuste käigus rõhutamist, et meie nüüd räägime kõigest ülipõhjalikult ja... oeh.
Ei, nemad nii vana maja taastamisväärtuse peale ei kindlusta, meil ei olevat esitatud renoveerimist tõendavaid dokumente ja... Sinnamaani polnud mitte keegi mitte kunagi midagi taolist nõudnudki. Pealegi, põhikonstruktsioon pole meil mingit renoveerimist vajanud ja kesse siidikäpp siseviimistlust firmal teha laseb? Eriti kui majas on kolm noort meest, kellel ei tohi lasta siidikäppadeks kasvada*.
Pildistasime, saatsime, seletasime, klaarisime. Mitu korda. Kõigepealt öeldi, et nemad ei pea oma otsuseid mitte kellelegi põhjendama. !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Minu sisemine Karen sai sõna nii, nagu ta palju aastaid pole sõna saanud. Muuhulgas: "See on taaskasutus! Tänapäeval ei ole mitte kellelgi õigust taaskasutuse kohta sõna võtta!" (sest Mehe ehitatud pliidi soemüüris olevat hirmus ohtlikuna loendatud kolme eri sorti telliseid) või "Jah, me lasime katuseaknad paigaldada koos katusega, sest see oli terve mõistuse lahendus, kui mehed juba olemas olid!" (sest katuseakende olemasolu tähendavat, et teine korrus on vaieldamatult lõpuni ja perfektselt välja ehitatud, et pildilt on näha nii katusesoojustuse puudumine kui paljad sarikad, ei päde).
Uuuuhh. Ja need kõned tulid alati siis, kui ma koguduse tarbeks üht väikest, aga paljudel südamel olnud töölõigukest tegin...
Mees hakkas uurima, mida räägivad teised kindlustusfirmad. Salva ütles kohe ei. ERGO ütles jah, muidugi... ja järgmisel päeval ikkagi ei. Baltijast ootasime vastust, olime nõutud, guugeldasin pankade kindlustusi. Otsingusõnale "SEB kindlustus" tuli esimeseks vasteks PZU. Ega proovimisest midagi halba ei juhtu, mõtlesime. Mees suhtles.
Vastusmeil tuli telefoni otsas olnud inimeselt koos nimega, mitte anonüümselt üldmeililt. PLUSS! Jah, nad kindustavad taastamisväärtusega. VAU!
Vahepeal tuli veel üks kolekõne IFilt - kuna maja fassaad ei ole ilusti värvitud, on tegu kõrge kindlustusriskiga... Huvitav, kas nad suitsetajate ja (regulaarselt/ülemääraselt/vastutustundetult) alkoholitarbijate maju kindlustavad ja kui, siis mis alusel, nende hulgas on vastutustundetuid ju päris palju, kõik need lood põleva sigaretiga magamajäämisest... (vabandust, SSP, üks vastutusvõimeline ja arukas suitsunautija ei suuda ülejäänute mainet parandada) Ja selle kõige sees rõhutab ilusa perekonnanimega Epp, et nemad küll nii väga usaldavad oma kliente...
Tegelikult on peaaegu igas pikemalt sama pere käes olnud Eesti majas kõige väärtuslikum ja taastamatu asi, mis juba üksi annab motivatsiooni kodu tervena hoida - uksepiit laste kasvamisjoontega. Selle kaotust ei maksaks meile ükski kindlustus kinni.
Otsustasime kogu hanitamise peale - mäletate, ma olen olnud IFi klient 27 aastat, sellest 25 või rohkem aastat kahjudeta - ka Linnamaja kindlustuse teise kohta viia. Läks veidi aega seletamaks, et Linnamaja asukoha tõttu pole üleujutus hoomatavas tulevikus mitte kuidagi probleemiks - või kui, nojah, siis oleme kõik tegelased filmist "Waterworld" ja mured on hoopis teised. Veel oli vaja seletada, et garaaži ei saa ohustada veeavarii, sest garaažis pole mitte kunagi olnud veetoru... aga tormi vastu on vaja kindlustada, sest naabrite kask paitab oma okstega garaažikatust ja selle vastu ei aita mitte üks vägi. Isiklikult ei mäe ma selle garaaži olemasolus erilist mõtet, aga kes teab, kes tulevikus Linnamajas elab ja tahab seal kogu pere jalgrattaid hoida - tänapäeva autod sinna pigem ei mahu, oleme proovinud, Frau Corsa läks ukse vahelt millimeetritäpsusega läbi...
Tulemus oli kena. Kuumakse sai 30-40 protsenti odavam kui siiani IFis ja meil on oma kindlustusnõustaja, kelle poole küsimustega pöörduda. Nime ja telefoninumbriga!
Autode kaskod on endiselt IFis ja see ei meeldi meile nii väga... aga autod on tõepoolest vanad - korras, aga vanad... ja meil on kõrge kitsekõksurisk.
Loodame muidugi, et meie alanud lootustandev suhe PZU-ga jääb alatiseks ainult lepingu ja korrektse kuumakse tasemele... aga kesse teab, Linnamaja vaba toas asjus suhtlesin just ühe Lõuna-Ameerikast pärit ohmuga. Läks hästi, et tema ohmusus selgus, aga iial ei või teada, äkki on mõni järgmine salaohmu ja oeh...
Kas kliendi hanitamise pärast peaks tarbijakaitse poole pöörduma, on küsitav, nemad tegelevad vist pigem eksitava info kui juriidiliselt korrektse ebaõiglusega...?
__________
* noh, kuna lapsed arrmastasid tapeedikiskumist, sai Kaminasaali remondi käigus antud kahele suuremale kätte pahtlilabidad ja nad vana tapeeti eemaldama suunatud. Vanim oli tol suvel viiene, Keskmine veel mitte neljane. Väga hea vanus tapeetieemaldamisetööks.
Huh, hea et lõpuks lahenes. Mul endal oli selle aasta sees sarnane kogemus Elisaga, kelle müügipreili peale ma lõpuks nii vihastasin, et viisin lapse numbri Teliasse üle. Numbriliikumise peale Elisast helistanud noormees oli küll lõputult kena ja viisakas ja lubas kokku kõike seda, mille kohta algne müügipreili ütles, et ei saama mitte. Aga ma olin ikkagi sunnitud talle ütlema, et ma olin ilmsesti Elisa (Radiolinja) klient enne, kui tema üldse sündinudki oli (noormees kinnitas, et nii on :D) ja eeldanuks veidigi pädevamat teenindust. Ja kui ma juba numbri liikuma panin, siis nii ka jääb, helistagu kahe aasta pärast uuesti :). Üks ebapädev müügiinimene võib tarbija valikuid ikka päris kõvasti mõjutada.
ReplyDelete