Pidu üheks päevaks

Et Keskmine tuleb sel nädalavahetusel korraks koju, oli teada. Vanima kojutulekust saime teada kolmapäeval nagu ikka. Tema PLN oli kõigepealt Linnas sotsiaalset elu elada ja laupäeval koju ilmuda, aga... läks paremini. Vanemate seisukohast muidugi. 

Kõigepealt teatas Keskmine, et nüüd on nad teel. Mees läks bussipeatusse vastu - mitte siia, vaid suure maantee äärde, Keskmise kolleeg ja toanaaber sõitis oma kodu poole edasi. Koduteel tuli Vanimalt sõnum, et plaan muutus, ta tuleb eelviimase bussiga... Nii et kuni Keskmine mulle muljeid rääkis, käis Mees teises suunas teisel kaitseväelasel vastas. Noorim, muide, külastas üht endist põhikoolisõpra ja avaldas kahetsust, kui kuulis, et mõlemad vennad juba kodus...

Ja siis nad sõid. Ja muljetasid omavahel. Ja nautisid oma arvuteid. Ja magasid laupäeva hommikul mõnuga. Ja jõid kohvi, arvuti taga. Ja sõid. Ja sõid. Ja muljetasid. Ja oli rõõm. Ja kaklesid (khm, vennaarm...). Ja käisid saunas. Ja sõid. 

Ja siis... oli pühapäev ja kirik ja mitu toredat huvitatud tuttavat küsimas, kuidas Keskmisele kaitseväes meeldib... ja siis tuli aeg jälle minna. 

/ohkamise koht/

Aga nad tulevad jälle. 

Et keegi valesti aru ei saaks, kaitseväes antakse hästi süüa, räägivad mõlemad. Aga kodus saab emale anda tellimuse, et paluks lasanjet ja kaneelisaiu ja bubertit. Karta on, et riigiasutustes ei tohi bubertit üldse teha, toored munad ju! Ja maasikamoosi buberti peal olevat raske beat'ida, ütles Keskmine. 

Äkki tuleb kunagi detsembris jälle pidune olukord. Vanimal olevat nüüd neli nädalat nii tihe, et ei saa vist kuskile... Aga ta tuleb ikka, kui saab.