Rõõmustage, kohe varsti on pool novembrit läbi!

November on üks valgusenapp ja ebamugav kuu. Oleks nagu külm, aga nagu ei oleks ka. Oleks nagu veel sügis, aga tegelikult ikka väga enam ei ole. Aga täna on juba kaheteistkümnes ja kaugel see advendiaegki enam on. 

Endiselt meeldib mulle meie mardipäevast palju rohkem sakslaste laternarongkäikude komme, ainult et Saksamaa november on tavaliselt mõne kraadi võrra soojem ja mõne vihmapilve jagu kuivem. Praegu ei taha üldse õue minna. 

***

Ameerika-keelne sotsiaalmeedia on juba täis lumepilte. Kellel on tõsiseltvõetav lumi, kellel kahe helbe paksune kirme. Meile siin ähvardatakse ka, palun ei...

***

Eile sai lõpuks postkaardikogu Kirjandusmuuseumi. Halleluuja. Mida teha teise kuupmeetri täiesti puhaste nõukogudeaegsete postkaartidega, ma veel ei tea. Kirjaümbrikukogu (pildi alusel) ja maeiteamis kraam veel vajab ka lahendust. 

Ühtlasi vaatasin pealiskaudselt läbi ühe (1) kastitäie minu vanaema kangakudumispabereid. Nende hulgas on tehnikumiaegseid vihikuid, hulk kalkulatsioone ja mingi seltskond originaaldisaine, tähendab, väärt kraam. Otsustasin, et sedasorti asjade jaoks tahan ikkagi korralikke mitteplastiseid, kaanega, hingavaid hoiukaste, mis veel riiuli peal ilusad ka välja näeksid... Saab olema keeruline. Lisaks ei tohi nad olla rohelised, peavad olema sobiva suurusega ja hea hinnaga. 

***

Midagi tahtsin veel... vaatasin praegu hajevil pilguga FB-sse ja nägin, et keegi toodab ja müüb kodulõhnastajat. Kuuma Õuna Kõrb. Noh, kui kõrbesse õunu viia - nad seal niisama vist ei kasva - lähevad nad arvatavasti üsna kähku kuumaks küll. Head inimesed, kui te ei oska keelt, siis palun ärge püüdke fäänsid olla... Dessert on tõesti magustoit, aga desert'is on lasteraamatute piltidel kaamelid ja liiv. 

***

Üht head artiklit otsides sattusin kahele muule. Üks neist pani mind sügavalt kahtlema töömõttes, mille poole olen pool aastat pürginud, koolitunud ja ennast tõestanud - tähendab, idee ja soov pole muutunud, aga formaadi asjus tuleb veel mõtiskleda -, teine tekitas piinlikkustunde Eesti riigi pärast. Ehk nojah, õnnelik, aga väga ebameeldiv immigrant rääkis, kui tore on temasugusel Eestis elada ja kui toredad ja tähtsad on siin need väärtused... millest peaks kohe suure jooksuga lahti saama. 

Jah, elan korraga oma väikeses toredas maailmas ja paraku ka selles suures ja hirmsas. Kurb on muidugi, et suure ja hirmsa maailma loonutest vähemalt osadel pole üldse aimugi, et nende isiklikud maailmad peaksid olema toredad ja head, aga ei ole. Kurjus on väga osav valetaja...

***

Kui inimesel on Maja, siis peab olema ka kindlustus. On selgunud, et sel teemal toimub hanitamine. Ma kirjutan sellest arvatavasti varsti pikemalt, aga kliendi lojaalsuse hoidmine käib minu meelest kuidagi teisiti. 

***

Püüame endiselt kohaneda sellega, et meid on igapäevaselt kodus kolm. Ma ei oska kohasel moel süüa osta ega teha - ikka tekib liiga palju - ja olen avastanud, miks üksikud või väikeperelised palju riideid vajavad - sest vähekesi elades on suur osa pesust pidevalt pesukorvis pantvangis, pole ju mõtet masinat poole koguse pärast tööle panna! Ja masin on meil ostetud viie inimese vajadusteks... 

***

Blogi-ilmas on ikka jälle olukorrad, intriigid... Mina vist ei teinud väga suurt skandaali, kui mulle võõras ja kahjuks mitte väga sümpaatne lugeja meiepere väärtused ühe väärtusetu vastiku foorumi hambusse heitis, loomulikult ilma küsimata. Oleksin ilma selle kogemuseta võinud rahulikult elu lõpuni elada, aga nojah, sain midagi teada inimeste kohta, kellesarnased... mis ma sellest ikka. Juhtus ammu, aga nii palju kui mina asjast olen aru saanud, pole olukorra algataja mitte millestki midagi õppinud. Minul polnud vaja õppida, sest minul oli selles hetkes juhtumisi õigus - nii kannatajapoolena kui seisukohaomanikuna. 

Sallivuslaste jaoks on võib-olla šokeeriv, aga mõni asi ongi objektiivselt õige ja mõni asi vale. 

Praeguste olukordade kohta pole ma suurt midagi arvanud peale selle, et taas tekitavad asju inimesed, kellega mina kohvilauaosadust ei otsiks (loodan, et nemad minuga ka mitte). Kannatajapooled on need, keda ma olen siiani huviga lugenud ja nii mõnelgi juhul kaasa noogutanud. Ühega on meil samaealised pojad, teine on lihtsalt põneva elu ja mõistlike mõtetega. Ahjaa, üks varasem mitteilus olukord sellest aastast oli ka... jällegi, kohvilaud koos tolle tekitajaga ei ahvatle.

Seo punti ja pane allavett ujuma...

***

Eile oli asjade katkimineku päev. Purunesid väike poolantiikne koorekann, milles ma nõudepesuvahendit hoidsin, ühe keedupoti sang ja teise keedupoti kaanenupp. Viimasega on veel lootust... 

***

Veel käis meil külaline. Aeg-ajalt saabub siia enesekindel must isane kass, keda Noorim hakkas kutsuma Süsiks. Tundub noor, aga on oi kui suur, kaalub umbes kaks korda rohkem kui meie daamid. Pakkusime külalisele krõbinaid ja pai, need võeti armulikult vastu. 

Vist laupäeval lendas tihane meie aknale, kaela alt valge, kõht kollane. Vaatas targalt ja lendas üksinda minema. Väikelindude söötmiseks on ju ometigi varavõitu?

Muide, praegu vaatasin, jõuludeni on minu loendust mööda kuus nädalat. Appi (teate küll, mis Muumiorus juhtus). 

Aga pidagem meeles, et kogu jaanuari erakordsest pikkusest ja venimiskombest hoolimata hakkab päev kuue nädala pärast taas pikemaks minema! 

Ja kuna mulle kingiti ports ebaküdooniaid, tekib täna moos. Tänulik ja põnevil. Elu on alati parem, kui saab keeta moosi.