Esmaspäeva hommikul...

Ilm, härrased, täna on lumi - või kuidas see Moses (Albert Moses!) ütleski...

Laupäeval rookisid kõik mehed usinalt lund. Pühapäeva hommikuks selgus, et lumi ei teadnud sellest mitte midagi... või umbes nii. Õnneks oli ta kerge, kohev ja laskis auto ilusti läbi. Täna roogin siis mina, kui valgeks läheb, pimedas mulle ei meeldi... Sest ehkki mul pole suurt midagi neil päevil aias* nähtud kitsede kollektiivi vastu, eelistan ma näha, kelle pihta labidatäie viskan või lausa mööda visata. 

***

Reedel sai valmis ja ära esitatud üks kirjatükk, mis pidanuks saama juba ammu... no aga kui midagi ainult linnukese pärast teha, siis ongi tobe. Ühtlasi sain teada, et võiks diplomi tagasi anda - Alma Materi teadustööde vormistamisnõuded on nüüd sellised, et siga ka ei söö. Enam ei tohi vormistamisel kasutada elementaarse lõpetatuse märki rööpjoondust! Mnjah, minu jaoks devalveerib see kogu kirjatüki tõsiseltvõetavuse. 

***

Jahmatusi...

Eelmisel nädalal nägin üht naisterahvast esimest korda... ilma meigita. Mis iganes asjaoludel. Selgus, et ta on lausa ilus. 

Veel kogesin sõnu: "Need munajäänused ei tee siin midagi." Ee. Ega ei teinud jah, aga järgmisel korral pesen ma selle imeilusa panni ise (ei olnud minu köök). 

Veel kogesin olukorda, et jõleda talveilma käes Kvartalist kiriku juurde liikudes on võimalik mitte külmetada. Sellegipoolest ei usu ma külmatalujate lemmiklausesse sobiva riietuse kohta. Lihtsalt tuul oli sõbralikult selja tagant.

***

Küpsetasin šokolaadikoogi, mis maitses päriselt ainult Vanimale. Urr, aga kuidas seda muidu teada saab, kui ei katseta? 

Veel paneerisin šnitsleid maisihelvestega. Viimased vuristasin eelnevalt peenemaks. Sobis hästi. 

Siis sai pühapäev ja said erinevad liiklusvahendid erinevatesse väeosadesse. 

Niuks. 

***

Olen viimastel aastatel erinevatel viisidel kokku puutunud kurjusega. Eks seda juhtub ju kõigil kogu aeg, aga äratundmist on olnud kuidagi keskmisest rohkem. Või senisest rohkem. Huvitav - aga ebameeldiv - oli, et peaaegu päevapealt kolmeaastase vahega ütlesid kaks seni lugupidamiseväärilist inimest asju, mille tagajärjel on mul edaspidi väga raske nendega suhelda. Ei käinud minu pihta, ei olnud midagi väga erilist... aga jah, keeruline on. Öeldu käis mõlema puhul nende endi poolt varem paljurõhutatud põhimõtete vastu, kui nüüd hästi leebelt öelda, muidu oli ka väga ebamugav. Õnneks ei kuulu kumbki ühtegi minu jaoks hetkel olulisse gruppi. 

Ühe muu olukorraga seoses sõnastasin reedel emmede seltsis, et on näha, kuidas kuri võitleb inimese pärast. Nii ongi. Kõrvalt saab ainult palvetada, et võidaks headus. Ükskord see juhtub niikuinii!

***

Jaanuari Suur Eesmärk Linnamajas on vabaneda mõnest kastitäiesti kraamist minu isa töökojast ja soovitatavalt kõigist minu ema margialbumitest. Mees tegeleb sellega. 

Suur Eesmärk kodus on hoida sissesõidutee lahti, tuba soojapoolne ja vesi torudes ilusti liikumas (kui nüüd ilmateadet vaadata). Ja kui pakutakse miinus viit või isegi soojemat, siis igal sellisel päeval tahan teha tunnikese aiatöid. Ülearuseid vahtraid saab maha võtta ka talvel. Mu lemmikajakiri "Mein schönes Land" soovitab jaanuaris pügada tikripõõsaid. Iseenesest poleks seegi halb mõte, ainult enne peab palju sumama või kühveldama. 

***

Kasside Suur Eesmärk võiks olla kinni püüda jultunud kaelushiir, kes käib neil päevil köögis ringi piilumas. Kahjuks on nad vist võtnud talvepuhkuse. Must Mimi vaatas mind laupäeval väga nördinult, kui meie voodi peal villast tekki ei olnud - antagu kassile seisusekohane lesimisalus!

____________

*peamiselt kompostihunniku juures, neljakesi pidavat liikuma, ütles Noorim.