Isekoristamisest

Ehk kuidas saab nii juhtuda, et mõni paik kodus koristab ennast ise. 

Kõigepealt tundub toimivat Vend Professori kolakogunemise printsiip, tähendab, kuhu saab koguneda kola, sinna ta ka koguneb... aga see toimib ka mittepäriskola puhul. 

Puukuuri jääb eelmise talve puudest väike riidake, uus koorem tuleb peale. Kuivainekappi jääb poolik pakk läätsesid, teine pärlsuhkrut, kolmas hm, imeliku kujuga makarone. Lõngasahtlisse jääb oikuipalju poolikuid tokke. Ja nii edasi. 

Siis ole ajutiselt vaene ja kokkuhoiu mõttes tarvita kõigepealt ära see, mida juba on. 

Küta ära kõik puud, mis sul on - ja juba ongi võimalik pääseda kuuri tagaseina äärde. Valmista toitu nende kuivainete ja konservidega, mis on mingil põhjusel seisma jäänud (kui muidugi kuupäev lubab) - ja palju lihtsam on kogu kapisisu välja võtta ja kapipõhja uus paber panna või mida iganes te oma kuivainekappide värskendamiseks teete. Koo pere sokid olemasolevast lõngast, triibuline on ju tore. Kasuta värvipliiatsid päris lõpuni ära, paarisentimeetrise jupi sõrmede vahel hoidmine arendab peenmotoorikat ja takistab dementsust - vastavalt eagrupile, khm. 

Vähem tarbimist, rohkem korda ja vähem rahakulu ka. Noh, raha pole niiehknii kunagi ülearu. 

Ükskord koristab ennast ise ära ka lumi, mida täna kohe rõõmuga antakse... Põhimõtteliselt koristaks ennast isekõdunemise teel ära ka kõik murdunud oksad ja puud, aga see meenutab liigselt kolemetsa, kus me Mehega eelmisel suvel käisime... jätaks vahele, pealegi saab oma krundilt tekkiva puidu siiski ise ära kasutada, kui ahjud on. 

Ennast ise ära ei koristanud jõulukuusk - Mees ja Noorim tegelesid eile - ja tänase ahjukütu käigus ringi vaadates hämmastavalt lagedana tundunud Kantseleis on ikkagi vaja sukelduda pinksilaua alla ja tegeleda kogu allesjäänud kastimajandusega. Õudne, aga ka selle tunneli lõpus on ehk kunagi valgus.