Olukorrad. Halba ja head.

 Kunagi ammu Ajal Enne Lapsi pöördus ühel üritusel keegi vanem proua: "Kas teie jätsite oma lapsed täna koju?" "Ee, vabandust, meil ei ole veel lapsi, Te vist ajate kellegagi segi..."

"Mis jutt see on, ma tean, et teil on lapsed!" jäi proua endale kindlaks. 

Ausõna, ma oleksin lastesaamist märganud... ja ei suuda ka ette kujutada, et keegi peaks laste olemasolu maha vaikima, eriti selliste nagu meil - täpsemalt allpool. 

Nüüd õige hiljuti teadis keegi muu - see, kes  juba 15 aastat ikka ja jälle imestab, kuidas mul ei ole nisuprobleemi, hoopis kaer... ja vähemalt korra ka küsinud on, kas ma kaeraputru ju ikka igapäevaselt söön, et helvestele ometigi allergia ei laiene - täiesti täpselt - KHM! -  minu laste asju ja oeh*... Kuus tunnistajat selle juures olid lihtsalt nõutud, tundus mulle. 

Võeh, aga küll on ikka hea, kui mõni kõrvalseisja teiste inimeste asju nii täpselt teab!

***

Kannan ette kõigile, kes meie noorsportlasele on kaasa elanud: hoolimata aktiivsest sanitari- ja muust tegevusest Viru jalaväepataljonis saavutas Keskmine nädalavahetusel lõunamaal mere ääres võistlustel (Ventspils, noh... neil oli pühapäeva lõunaks lausa pluss üks!) meeste sportvibutiimiga hõbemedali. Noorim jäi individuaalvõistluses vaistuvibumeeste hulgas neljandaks. Mii häppi.

Treener saatis ka kirja, et kogu kaasasolnud kamp - palju - olid olnud hästi toredad. Peakohtunik olevat kiitnud ja puha. 

Vanim on ka imeline, ehkki tema momendil medaleid ei jahi. Aga nii kaitseväe arvutisüsteemide kaablid kui tulevikus mingi seni veel teadmata paiga lennukid on kindlates kätes. 

_________

*ma vist vajan sel teemal abi ja tuge ja eestpalvet, eilse kojujäämise üks motivaator oli lisaks kütmisele ka võimalus selle inimesega sama katuse alla sattumist vältida.