Ega midagi erilist öelda ei olegi

 Ma olen vait, sest pole suurt mitte millestki rääkida. 

Noh... kuri olin siin vahepeal, sest Keskmist ei lubatud Eesti meistrivõistlustele. Ehkki tema võistlusvorm ei ole hetkel medalivääriline, võiks seal väeosas ikka nii palju korda olla, et saaks sedasorti sündmuste puhul vastu tulla. Oleks siis keegi, kellega probleeme on. 

Noorim võistles. Teised lasid 60 noolt, Noorim tehnilise rikka ja mälulünga tõttu (läks meelest, kuidas rikkeolukorras käituda) 58. Ikkagi hõbe... Kahe ärajäänud noolega poleks siiski kulda saanud, seekordne meister oli väga heas meistrivormis. 

Kuni Noorim võistlema asus ja Mees Kuurortlinnas oma isa vaatamas käis, jalutasin mina koos ühe tuttavaga Viljandis koera ja jõin hiljem ikka selle tuttavaga Rohelises Majas kohvi. On selline... kunagine õpilane, siis kogudusekaaslane, siis Keskmise pühapäevakooliõpetaja, siis liikus eluga Viljandisse ja sinna jäi pidama, noorte inimeste asi. 

Siis toimus väike vangerdus ehk nüüd sõidame jälle Monsieur Picassoga. Frau Corsa ootab, millal tema veermik korda tehakse, seal oli juba jupp aega midagi kahtlast. Picasso lõplikku raviarvet me pole veel saanud, aga seni oleme ära maksnud neljakohalise summa. Ainult et... uuema auto ostmise puhul oleks ju ka vaja mingeid kõpitsemisi teha, ja mingeid liisinguid me, tänan väga, ei taha. Seitse aastat meie käes olnud auto puhul me vähemalt teame, mida millal tehtud on. 

Pühapäeval pidas Vend Professori noorim poeg koguduses lihtsalt arusaadava ja praktilise jutluse. Kuulatagu, oli rõõm (pun intended). 

Täna sorteerisin ära kõik talvel lõigatud kaltsukerad. Kududa saaks kohe palju, aga ladu on üsnagi täis. Eesmärk võiks olla sel aastal rohkem müüa kui kududa, aga ee, kesse ostab ja kuidas, kui siinkandis ühtegi mõistlikku laata ei tundu olevat? Või noh, vähemalt mitte lähiajal. 

Keskendun igaks juhuks peamiselt aiatöödele ja eesmärgile, et tekiks Majja ja aeda rohkem korda. Ilm on imeline, tänu sellele sai täna likvideeritud haohunnik number kaks. Aiatööde põhiteemaks on endiselt "see vaher seal", mis tekitab hagusid juurde... aga ka "see ploom seal" ja "see mutimullahunnik seal". Viimaseid on palju. 

Liblikat pole veel näinud ja meie kured pole ka veel tulnud, aga loodetavasti varsti saabuvad. Siis on meil ka ametlikult kevad. 

Mu tomatitaimekesed on vaprad. Kasvuhoonesse külvasin rediseid lootuses, et neile meeldib. 

Noorim teeb täna noortekal minipannkooke, Keskmisele anti lootust, et pärast nädalast metsalaagrit ja kuivpajukit saab koju ema toidule, Vanim lubas homme tulla. Tema on öelnud, et muidu on Ämaris hea, aga transpordiga on jama - olen nõus. Aga kes teab, teinekord organiseerib ta ennast õhtusele bussile... saiatainas on igal juhul kerkimas.