Raamatuid

 Oeh, pole jälle väga ammu midagi kirja pannud. 

Michael Crichton "Järgmiseks". Crichtoni suur häda on hüplikkus. Õudselt raske on järge pidada ja aru saada, mis tegelase vaatenurgast parajasti räägitakse. Muidu on päris kena geeniulme. 

Monika Hunnius "Minu onu Hermann" - imeline. Ajalooline Liivimaa ja sama ajalooline Eestimaa kunagi 19. sajandi teises pooles. Soovitan väga. 

Cressida Cowell "Olid kord võlurid". Ma olen selle raamatu jaoks umbes täpselt nelikümmend aastat liiga vana, ei suutnud jälgida. Varateismelisele isegi pakuks lugeda. 

Eoin Colfer "Artemis Fowl". Umbes sama. 

Arthur C. Clarke "Comarre'i lõvi". Sama...

Ernest Cline "Valmistub esimene mängija". Suurepärane. Teema ja ülesehitus ei peaks minusugust tädi üldse köitma, aga oli haarav, huvitav ja nii edasi. Eks asi on selles, et lisaks seiklustele oli palju tähelepanu ka tegelaste isiksustel. Inimesteulme võib minu puhul olla vist ükskõik mis kastmes...

Koostanud Manfred Kalmsten ja Lüüli Suuk, "Lumetüdruk". Mõned lood meeldisid. Mõned ei sobinud üldse, kas oli liiga palju tegelaste füüsilise läheduse kirjeldust (minu poolest võiks selle osa igast raamatust välja jätta, andke oma loodud olevustele ometi natukenegi privaatsust...!) või muidu vaatenurk kehva. No aga kogumikega ongi nii, et on midagi igale maitsele.

Arthur C. Clarke, Stephen Baxter "Kaugete päevade valgus". Ei kõnetanud väga, Idee on muidugi õõvastav, Suur Vend enam mitte ainult ei kuula, vaid vaatab ka... Kõike. Brr. 

Triinu Meres "Teistmoodi tavaline". Kui autor peaks nüüd kogemata siia sattuma, siis tere lugemast ja palun vabandust pettumuse valmistamise pärast, aga ma midagi põhjalikku ei kirjuta, las seda teevad need, kes seda asja paremini oskavad. Mulle pigem meeldis, aga mitte kõik lood ja mitte ka kõik aspektid. Roheliste seinte lugu tuli tuttav ette ja meeldis endiselt kõige rohkem, sellest maailmast tahaks meelsasti rohkem lugeda. 

Suzanne Collins "Lõikuspäeva päikesetõus" - pole aimugi, mis mulle "Näljamängude" juures meeldib, Düstoopiad on iseenesest muidugi head lugeda, et raamatut kinni pannes tunda, kui hea meil ikka on... aga midagi on selles sarjas veel. Tõsi, kas ühele edukale teosele peab terve hulga lisasid tekitama, on iseküsimus. 

Susanna Clarke "Piranesi" - Härra Norrell ja kes see teine oli? oli üks kõige tapvamalt igavamaid raamatuid, millest ma ennast elus läbi olen närinud. Ei kõnetanud. Piranesi oli selles mõttes natuke mõnusam, et peategelase hullus ja segadus hakkasid pikapeale uudishimu tekitama - et misasi see ometigi on? Ja veel mõnusam oli, et "misasi" seletati ära ka. Sellegipoolest ei olnud sümpaatne raamat. 

Michael Cordy "Nullkuritegu". Taas geeniulme, seekord keskpärane. 

Arthur C. Clarke "2010". Tegelikult peaks ma kosmoseulmet pigem vältima, sest eriti ei kõneta ja seetõttu annan ebaadekvaatseid hinnanguid. Lugesin läbi, see on antud juhul juba kompliment...

Szilard Borbery" Puruvaesed". Loed ja loed ja hakkad mõtlema, mis sajandil see toimus... samal ajal, kui minu ema pildistati ilusa mantli ja saabastega kusagil lumises linnas ja elu oli üldse üsna hea... aga nojah, üks eakaaslasest ekskolleeg rääkis ka kunagi, et lapsepõlves olid nad näljas. Küllap oli ekstreemset vaesust ja psüühikahäireid nii Eestis kui Ungaris. Jube hea ja jube jube raamat, kohati muidugi jõle ja kohati natuke ilus ka. 

Eoin Colfer "Soovileht". Häbiväärselt vähe tähelepanu saanud noortekas. Humoorikas, seikluslik, igati muhe lugemine. Valeõpetus paraku küll, aga vaimukas sellegipoolest. 

Praeguseks aitab. Näitan teile veel, keda me eile autoaknast pildistada saime. Ta oli suurem ja täpilisem, kui me ootasime, aga kannatlikum ka, poseeris kenasti loodusfoto jaoks.