Teistmoodi palmipuudepüha

 ehk väikene hingemaa...

Oli nagu tavapärane pühapäev, kogudus, rõõm, jumalateenistus. Pidanuks olema teenistusejärgset osadust, pärastisi toimetamisi... Urbepäeva me ei pea, pajuoksad toas oleksid küll kangesti armsad, aga atsih...

Ja siis, päris teenistuse lõpus tuli info... Et ühe poja parim sõber, üks meie pöialpoistest (kasvunõue on diskrimineerimine, igaks juhuks kummardab ta viisakalt kõigile ustele) on ootamatu jubeda terviserikkega haiglas. Nime öeldi nii vaikselt, et lapsed esimese hooga ei taibanudki. Mina sain esimesed ehmatusepisarad ära pühkida, natuke infot koguda ja juba väheke targemana pojale rääkima minna.

Segadus, kohkumine. Telefonikõne haigestunu murest murtud emale, veel infot... et vaat see korpus, osakond too. Arstid ütlevad, et tuttavad hääled on taastumiseks igati head, külastatagu. Isiklik rekord jõusaalis oli tulnud üüratu hinnaga. Kulgesime lastega kliinikumi, üks sõber liitus veel. Lapsed õigest uksest sisse, vanemad ukse taha ootama. 

Läks aega. Saabus punaste silmadega ema, kes andis veel kord ülevaate kiirabieelsetest sündmustest - kui inimesel on vaja hirmsatest sündmustest mitu korda rääkida, las ta räägib. Lapsed tulid välja, olid üsna optimistlikud. Haige olla sõbrad kohe ära tundnud ja rõõmustanud. 

Järgmiste päevade plaan on ikka külastama minna, kui aega tekib, loodetavasti juba paranejate osakonda.

Et sel aastal siis hoopis selline kannatusnädal ja ülestõusmispühad... 

Eestpalved on teretulnud, tegu on ääretult meeldiva ja usukindla noore mehega.