Emadepäeval

Katsetan nüüd jälle, kas nädala jooksul toimunu ülesmärkimine toimib. Kaks korda ei ole veel traditsioon. 

Emadepäev.

Hommikul sain ühelt lapselt sõnumi (sest ei saanud linnaloale) ja teiselt lapselt üle köögilaua õnnesoovi (sest tema lubati linnaloale). Kolmas oli pühapäeva hommikul mujal (vt. allpool). Kirikus sain häid soove nii emmedelt kui erinevatelt meestelt, sealhulgas Nimekaimult, kes - tänu Jumale! - on peaaegu juba terve, ainult jalgpalli ei tohi veel vähemalt viis kuud mängida. Lilli sain kolmeaastaselt A.P-lt ja käepärast olevalt pojalt. Rõõmustada sain, et üks armas Moldova juurtega pere oli täna taas meie koguduse keskel, nad muidu on siin ühes teises linnas. Ja et nädala eest abiellunud noorproua tunneb, et hakkab juba kogu aeg oma mehe kõrval olemisega kohanema. 

Ka sel aastal olen meie pere ainuke ema, mis tulevaasta saab, ei tea ju kunagi.

Rootsi-reis.

Noorim käis kauaigatsetud kruiisil. Olevat olnud tore, aga isegi kogu laeva ei jõudnud läbi vaadata. "Käisime kasiinoalal, keegi meid ei kontrollinud, aga me ei teadnud, mida seal teha..." Üks eriliselt kena klassiõde oli saanud väga palju soovimatut tähelepanu juhuslike vanemate meeste poolt. 

"Stockholm oli nagu Itaalia," arvas reisiline. Noh, teda on põnnieast peale veetud mööda vahvärkmaju ja Läänemere lõunaosa tellisarhitektuurilinnu, arvatavasti ei osanud ta klassitsismi oodata. Või kes teab, mis paiku ta seal nägi, telefoniaku olevat tühjaks saanud ja akupank jäänud koju, nii et pilte kahjuks palju pole. 

Nüüd on Noorim esimene pereliige, kes on päriselt Rootsis käinud, minu ja Mehe tunnike kuskil lennujaamas aastaid tagasi nagu vist ei loe.

Segased asjad.

Olen tööl lubanud, et kui õhtul kell seitse tuleb järgmiseks (muidu minu vabaks) päevaks asendusvajadus, siis olen olemas. Noh, tuli hommikul kell seitse... viiskümmend neli. Auto vajaliku väljasõitmishetkeni oli kuus minutit, bussile jooksmahakkamishetkeni olnuks kaksteist minutit. Jõudsin autoga, ilusti. 

Sel aastal saab meie koguduses Kirikute Ööl minu tavapärast kodust õunakooki ja hulgaliselt sügavkülmasaiakesi, sest mina teen kohvikut. Tulge ja maitske! (et Jumal on hea)

Laat.

Pilves ilm, põhjatuul. Kaks tuttavat, üks ostev klient, terve aasta jagu laadalolle. Ühele mehele (kelle nägu, vabandage, meenutas kõige rohkem anus't) lausa ütlesin, et palun ärge rääkige siin rumalusi. 

Loodame, et on nagu teatris peaprooviga - see peab minema untsu, siis päris etendused õnnestuvad. Eilne laat oli meil selle aasta esimene, ülejäänud olgu parem heaga edukad. 

Kodu.

Esmaspäeval tegelesin meie pere küttepuujulgeolekuga. Nüüd on kuuri kõrval ja kuurides ruumi ka kolmandale koormale. Õhtul rookisin tulevast porgandipeenart, kui käis raks ja vuhvaku ja kasvuhoone katus lendas kohe kaua... Pleksiklaasist osad jäid maandudes terveks, puitosad on asendatavad. 

Külvasin pottidesse suvikõrvitsat, kõrvitsat, pikka ja lühikest kurki. Siis läksid mingid kassid verandas kaklema... Kurke saan kindlasti uuesti külvata, midagi kõrvitsalistest ka. 

Täna istutame ühe vaarika, ühe punase sõstra ja ühe söödava kastanipuu. Viimase lootuses, et elab mõned talved võsa varjus üle ja siis saame juba võsad ka maha võtta... Sest nii kiivi, mooruspuu, toompihlakas kui kõik neli viinamarja ilmutavad jõlekõledast talvest hoolimata elumärke, on lootust, et see kastangi hakkab kaela kandma. 

Kassid. 

Must Mimi on vana. Juhtub asju... juhtus kuidagi kõhukese erakordne määrdumine ja hais. Käisin poes, ostsin kassipesuvahendit ja Mimi koges oma elu teist vannitamist. Tema heast iseloomust annab tunnistust minu täiesti kriimustamata jäänud kätenahk ja fakt, et juba kolm päeva hiljem käib ta meil jälle süles.

Võõrastest on käinud söömas Hall Triibu, kes on endiselt väga isane, ja vist sama isane Süsi, kes on vist ka meelt parandanud ja alandlikum kui varem.