August

Kui on soe, on augustis ja septembris õhtupimedas korraks õueminek minu üks lemmikhetki üldse. Soe, sume, pime. Ilmselt olen imelik. 

Muidu on nädal läinud hoidiste ja rõõmu tähe all. 

Hoidistest, jah, tikrimahl. Ja tikrimoos banaaniga. Ja tikri-toormoos. Marineeritud suvikõrvits - määh, pole päris see, mis võiks. Suvikõrvitsa-sidrunimoos. Mirabelli-õunamoos. Ja mirabellimahl, järgmine kolm kilo haub parajasti aurutis, kümmekond kilo ootab köögis oma aega ja mis seal puu all ja puu otsas toimub, selgub näiteks homme... Õnneks lubas L. emmede kodugrupist kolm kilo omale võtta, suutsin mirabellid talle piisavalt põnevaks rääkida. 

Suveõunte ja viimase suurema vaarikakogusega tegin kooki, seda kõige tavalisemat õuna-plaadikooki, mida küpsetan umbes igaks sündmuseks. 

Noorim viibis koguduse noortelaagris. Oli edukas laager, magamiseks polnud eriti aega. Süüa oli teinud Keskmise algklassiõpetaja (see koduõppeaegne), söök olevat olnud üle aegade parim. ÖÖMÄNG tekitanud tundeid, eriti teise laagris osalenud koguduse noortejuhis. Tunded saanud maandatud, lõpuks on öömängude idee pärit PLL-ist...

Keskmine liikus siia ja sinna ja olukorrad kujunesid nii, et... rõõmuga võime teatada, et noorsportlane on pärast pikka kaitseväest ja muudest hädadest tingitud pausi tagasi vibuasjanduse juures. Kõigepealt tuli väike tööots abitreenerina, sellele järgnes 12-tunnine koolitus väga erilise treeneriga ja nüüd järgneb eriline vibulaager ja üle pika aja üks võistlus, mille erilisus väljendub rohkem väiksuses... aga vähemalt Keskmisel silm särab ja meel on hea. Eks vist igaüks rõõmustaks, kui teda Eesti olümpialootusena tutvustatakse ja muudkui igale poole osalema kutsutakse. Väga eriline treener oli ka rahul olnud ja arvanud, et võib edaspidigi nõu anda. Nüüd tuleb ainult palvet pidada, et lisaks juba lõpetatud kaitseväele ka muud hädad ära langeksid ja tuleks hea tasakaal kõrgkooli, trenni, sotsiaalse elu ja muude tähtsate asjade vahel, sest mõnikord peab inimene näiteks molutama ka. 

Veel käisin külas peaaegu-naabrist sõbrannal Tamme talus ja sain temalt head vaimulikku kosutust. Tutvusin lähemalt ka kutsikas Henriga, keda pereringis kutsutakse Džokiks (nas usuvad ustavalt, et heal lapsel on mitu nime). Väga nunnu kutsik on.

Täna aga tähistasime koguduse keskel ja hiljem veidi kitsamas osaduses meie pastoriproua (kes on rohkem kui pastoriproua, sest sõber ja rohkem kui sõber, sest pastoriproua) jubileumi. Tema armas isa rääkis slaidiesitluse juurde oma esmasündinu lugu ja armas ämmamamma, kes näeb oma tegelikult vanusest umbes 16 aastat noorem välja - ei päevagi vanem kui 75! - usaldas mind oma kohvitassitranspordil. Oli armas, aitäh. 

Nii, mirabellimahl...