Me käisime nüüd korraks ära

Talvel oli mul mingil ajahetkel selline auk, et ainus lootust andev PLN oli teadmine, et suvel saab Itaaliasse. Külm oli, noh. Kuidas, millal ja millise raha eest, oli lahtine. Siis tuli hiiglaslik autoremondiarve ja laste plaanid ja tundus, et ei saa midagi... aga jaanipäeva paiku hakkasime siiski vaatama, mida saab ja kuidas. 

Vanima töögraafik, minu puhkuseaeg ja Keskmise külalisega seonduv andis tulemuseks, et kas sel nädalal või üldse mitte kunagi... Sai sel nädalal. Kaalusime, kas Milano, Pescara või Pisa - sest rohkem mõistliku hinnaga lennupileteid nii piiratud ajaks ei pakutud. Milano-Bergamo lennujaamast olnuks kole keeruline ükskõik kuhu liikuda, aga Vanim ei olnud veel Vahemerd maitsnud. Pescara lend kärpinuks meie niigi vähest aega veel poole päeva võrra... jäi Pisa. Kaunasest. Mõned päevad enne lendu sai ka öömaja. 

Kohalesaamine

oli pikk ja jabur. Me oleme vist kunagi varem ka vastu ööd sõitma hakanud, mingitel sügisestel koolivaheaegadel näiteks. Aga seda ilma kindla kellaajata, millal PEAB kohal olema... Lennuk teatavasti ei oota, kuni mingi pere teeserval rehvi vahetab või midagi muud taolist teeb. Mõistlik olnuks sõita esmaspäeval Kaunasesse, magada kuskil hotellis hommikuni, rahulikult süüa ja siis lennujaama tuterdada. Ainult et Vanim jõudis Ämarist planeerimatul ajal... Juhtumisi vara, aga seda ei tea iial, kuidas neil seal valve üleandmine läheb, seega saime kõik kodus rahulikult õhtusöögi süüa, selle jäänused teemoonaks ära jahutada, asjad pakkida ja veel Linnas rõivapoeski käia, sest üks keskealine härra oli minevasuvistest lühikestest pükstest välja kasvanud, khm... 

Ja nii siis juhtuski, et kui me kõik (miinus Mees, kes oli roolis) Kaunase kandis ärkasime, oli kell umbes neli hommikul ja süüa anti ainult kohalikus Circle K tanklas - no me palju ei otsinud ka. Järgmisel korral tuleb varem otsima hakata.

Autost lahtisaamine osutus omaette seikluseks, võib öelda, et kodutöö oli tegemata, aga sõber guugel aitas ja - nüüd lugesin teiste inimeste kogemusi ka - meil ilmselt vedas Admita Parking P2 parklas koha leidmisega. Ja kui juba vedas, siis seisis auto seal rahumeeli ja mitte kedagi häirides tõesti meie tagasitulekuni ilusasti. 

Lennujaama saabusime umbes kell kuus hommikul. Kuus tundi lennujaamas möödusid nagu kuus tundi lennujaamas. Lapsed mängisid natuke aega korvpalli, mingid tunnid tukkusime ülemise korruse kott-toolidel... Lennukile saime ilusti, maandusime planeeritust ligi pool tundi varem, ainult et... selle pool tundi veetsime lennukis oodates, millal saabub maandumisplatsilt peahoonesse viiv buss. Itaalia, noh. 

Siis sai soe ja päikesekreem ja jalutuskäik poodi, higistamine, korterivõtme järele, teise poodi ja lõpuks korterisse. Õnneks asusid kõik paigad omavahel loogilises järjekorras. Ja tsikaadilaul, muidugi. 

Kohal

olime neli ööd. Pisa on ühepäevalinn, arvas Keskmine - nojah, tema võrdles Roomaga. Tegelikult võiks seal ainult linnas jalutada nädalaid, tundub mulle. Korter asus seal - ega me ei olegi varem ligi 500 aastat vanas majas ööbinud. Kui välja arvata itaallaste kohaliku kempsukultuuri eripärast tulenev napp tualettpaberihulk (bookingus oli lubatud, et paber on olemas... õige pisut oli jah...), minu maitsele jabur köögilahendus ja ühest magamistoast puuduv konditsioneer, oli korter täiuslik ja täiuslikus kohas. Läheneda sai vähemalt nelja erinevat kangialust mööda, millest paaris võis kergesti tekkida ühekõndijaummik. Ja neid kangialuseid oli seal, oeh... Torni vaatasime küll ka ära, ja Arno jõe ääres jalutasime, aga vanalinn üleüldiselt oli selline, kuhu läheks hea meelega tagasi (aga siis paremate sandaalide ja vast väheke jahedama ilmaga). Lapsed kohtasid peaaegu igal oma hilisõhtusel uitamisel gekosid. Meie Mehega kuulasime tsikaade, kui kuskil mõni aed või restoraniesine põõsas ette jäi. Ühel õhtul nägime ka reisi ainsat kassi, kellele meie kahjuks ei meeldinud. Ilus gatto nero oli muidu. 

Ilm 

oli soe, soe, soe. 34 kraadi päeval, 30 õhtul. Nii me kolm päeva suure osa ajast mere ääres veetsimegi. Kohaliku bussiga soovitatakse sõita Marina di Pisasse, aga meile tundus guugli pilte vaadates, et seal on rand pigem kivine. Sama bussiga sõitsime hoopis Tirrenia külakesse, kus guugli järgi olevat "Good Beach". Oli küll hea, palju parem kui korra katsetatud Calambrone külas. 

Bussiga sõidetakse Pisas randa nii, et kohalikus bussijaamas Sesta Portas ostetakse kassast edasi-tagasi piletid buss number 10 peale, üks ots on 2 eurot inimese kohta. Kui kuskilt automaadist linnasisesed piletid osta, siis tuleb pahandus, need on nimelt odavamad ega kehti küladeni. Ühel päeval juhtusime nägema, kuidas resoluutne, aga välimuselt väga Dudus Faferskit (lähtuvalt raamatus kirjeldatust, vaieldamatult kurb taksikoer) meenutav noormees piletitega eksinud mittekohalikule paarile trahvi määras, vist oli 42 eurot per nägu. Ei tasu ära, ma arvan. Maha minnakse Tirreno Americani 1 peatuses (võib juhtuda, et buss keerab enne otsa ümber, aga siis tuleb oodata järgmist number 10 bussi) ja sealt jalutatakse randa, kus on olemas tasuta kempsud (kasutasime riietuskabiinidena ka, seal on nagid...), välidušid, rannavalve, prügikastid, kohutavalt kuum liiv (paljajalu pealeastumine mittesoovitatav), ilusad teokarbid ja mõnusalt soe merevesi. 

Lõpuks õnnestus poegadele pakkuda seda rannapuhkust, millega me nende lapsepõlves hakkama ei saanud...

Vaatamisväärsused

Tjah, kõik nägime torni päeval, kaks poegadest ka öösel. Kuskil sees ei käinud, sest jube palju rahvast, kallid piletihinnad ja palav ilm. Pärani kiriku-ustest kiikasime sisse, aga ei rohkemat. Poisid käisid kohalikus H & M-is, mis olevat vaatamisväärsus omaette, meie Mehega ei saavutanud sedagi. 

Ühel päeval sõitsime küll pärast randa Livornosse, aga kuna kõigil oli nälg ja minul veel ka kummagi jalapäka all villid, siis tutvusime ainult kohaliku kaubanduskeskusega. 

Toit

Ee. Meil oli tegelikult ikkagi üpriski säästureis. Otse meie korteri all asus pitsarestoran, kust sai 20 euro eest vankrirattasuuruse pitsa - korteri kitsast uksest läks see sisse ainult 60-kraadise nurga all, mõõtis Mees -, soovi korral ka kahest eri sordist kokkupandu. Kasutasime seda võimalust mitu korda. Midagi tegin ise ka süüa. Viimasel päeval avastasime "kodupoes" Conad Citys valmistoidu, ilmselt mikrolaineahjus soojendatav, kuskil 4 eurot ports, meie mõistes tundusid päris peened toidud - ei ostnud, aga välimuse järgi parem kui meil sarnases pakendis toidud (mu kadunud isa elas neist oma kahel viimasel aastal, olen Maxima valikuga seetõttu väga hästi kursis). 

Korra leidsin poest cannolid ja täitsin need magusa ricottakreemiga... perekonna reaktsioon oli ülileige. Mu oma viga, et lapsed ei ole seakõrvade ega pontšikute peal kasvanud...

Puuvilja ostsime üsna palju. Selgus, et kohalik kollane pirn on päris küpsena ikkagi imelikult hapu, aga virsikud, nektariinid ja viinamarjad suurepärased. JA ma ei saanud taas aprikoosidest mitte mingit allergilist reaktsiooni - tähendab, siiakanti toodavad aprikoosid on millegagi pritsitud, mis pestes maha ei lähe, millegi muuga ei saa esimese ampsu järel tekkivat keelesügelust ja hingamisraskusi seletada. 

Üldmulje

Noh, Itaalia kiire ja korralik. Kõigile lastele meeldis meri ja soojus. Tagasitulekul oli Pisa lennujaamas küll hirmus kaos, vahetasime kolm korda väravat, enne kui otsustati läbi lubada... No aga õnneks me ei teadnud seda, mida Amsterdamist Milanosse kolinud Tuuletütar pärast rääkis, et Itaalias olevat lendudega päris palju jama, pileteid müüakse valel hulgal, asjad ei suju plaanipäraselt ja nii edasi... 

Tagasi läheks hea meelega kohe, ainult et mitte lennukiga - sest ka tugeva valuvaigistiga on minu maandumise-peavalu tapvale valušokile väga lähedal. Juba sinnasõidul kaalusin, kas parem oleks koju jalgsi minna, tagasiteel sain aru, et see olnuks väga hea mõte. Järgmisel korral võtame reisiks palju aega ja sõidame ikka autoga. Siis saab ka rohkem näha kohalikku loodust, mis sel korral täiesti nägemata jäi, ainult bussiaknast nägime natuke. 

Aga teie, kellel teil pea lennukis valutama ei hakka, minge ikka Itaaliasse, kui aega saate, ja rääkige, kas teile ka meeldis. Või minge, kuhu ise tahate, peaasi, et tore on ja õnnistatud olete. 

Ja loodetavasti laulavad ka edaspidi Itaalia puude otsas enesekindlad, õnnelikud, häälekad tsikaadid...