Oih

Kui ma loetud raamatuid üles ei kirjuta, kas ma olen neid siis tegelikult lugenud? Mälutunde järgi juhtub vahel küll nii, et vist ei ole... 

Anneli Fichtelius "Orelimängija tütar". Imeline. Täpselt minu tüüpi raamat, perekonnalugu ja ajaloolise eluolu kirjeldused. Ja mis veel kõige parem, osasid tuleb juurde. 

Andre Põim "Minu Brasiilia". Oli huvitav. Oli segadusseajav, sest mis mõttes ohtlik ja... Hea lihtne lugemine. 

Becca Fitzpatrick "Crescendo". Vist üks neid raamatuid, mille tõttu ma oma ulmeriiulite läbilugemise projekti mõttekuses tõsiselt kahtlen. Midagi meelde ei jäänud, kahtlustan, et jäi pooleli. 

Jasper Fforde "Eyre'i juhtum". Mõnel muul hetkel oleks see alternatiivajalooline lugu ilmselt hästi sobinud, aga lugesin keerulisel perioodil ja keskendumine oli kehva. Tundub, et tegu on süvenemist vääriva maailmaga. 

Alfred Bester "Lammutatud mees". Autorit nimetatakse ulmekirjanduse suurmeistriks. On vist jah. Mul on mõnikord ulmeklassikutega raskusi, aga see oli päris kena... kui kirjutamise-aja konteksti ka meeles pidada, aga tegelikult saab ilma ka, üsna ajatu tundus. 

Rupert Holmes "Kuidas mõrvata oma tööandja". Aitäh, andke veel. Tähendab, kui selles raamatus oligi mingeid soovitusi, siis neid ma kasutama ei hakka, illegaalne ja pole põhjust, aga eee... kui meeldib kiiksuga mustapoolne huumor ja mõningane põnevus, siis soovitan. Ja kui ma õigesti mäletan, siis oli selles teoses ka kaart. Kaart on alati hea. 

Olavi Antons "Minu Saaremaa". Mnjah. Kassikomponent on tore küll, aga rohkem oli teemaks "Minu talumaja" - mis iseenesest pole ka halb. Ei jätnud päris oodatud muljet, ja kümme korda Saaremaal käinuna kuigivõrd äratundmismomente ei olnud. Aga eks igaüks tajubki asju, kohti ja inimesi oma nurga alt ja kõik nurgad ei pea kõigile sobima...

Alex Flinn "Koletu". Kui - kui - mingisugune võlukepi või loitsu abil muundamine oleks võimalik, siis see lugu oleks väga tõepärane. Selles mõttes, et kui "Kaunitari ja koletise" lugu tänapäeva New Yorgis toimida saaks, juhtuks see ilmselt umbes nii. Väga hästi ärapõhjendatud detailidega muinasjutt noortekakastmes. 

Alan Dean Foster "Loitsulaulja". Ma vist ei ole sihtgrupp. Goodreadsis keegi ütleb, et Narnia kohtub mingi mulle (seni) tundmatu looga. Umbes nii jah. Üks neist hirmus paljudest lugudest, kus noor inimene satub võlumaailma/paralleeldimensiooni/kuhuiganes ja mis siis kõik saab... Ma ei tea, mis sai, sest jäi pooleli. Umbes 35 aastat nooremana oleks tõenäoliselt sobinud. 

Neil Gaiman "Eikusagi". Gaimani lugemine on neil päevil muidugi... mnjah... aga see raamat näitas väga selgelt, miks teda enne skandaalide aega armastati. Suurepärane paralleelmaailm, hea must huumor ja nii edasi. 

Janika Vaikjärv "Minu Sansibar". Piinlik küll, aga olen nii suur geograafiavõhik, et minu teadmises Aafrika külje all peale Madagaskari eriti saari ei olegi. (käisin just mapsi abil Aafrika ranniku läbi ja tuvastasin, et võrreldes Kagu-Aasia või ütleme, Taaniga on vähe jah... aga võiks ju teada, et mõned veel on). Oli huvitav, reisile muidugi ei kutsunud, sest olen endiselt pips. Aga soovitan, eluolu ja mõtteviisi kirjeldus on arvatavasti adekvaatne.

"Nelja aastaaja aed". Seekordne jutukogu oli nii mitte minu maitse, et oeh... üldse ei kõnetanud. Kahju. 

Meelis Friedenthal "Kuldne aeg". Friedenthali tütar oli Keskmise klassiõde esimeses klassis ja tema abikaasa ühel imelikul lühikesel perioodil minu kolleeg. Toredad inimesed, kindlasti. Tore kirjanik ka, aga ma vist ei ole tema teostest kohaselt vaimustumiseks piisavalt intelligentne. 

Aitab vist praegu...