Septembri... lõpus vist

Kui need pealkirjad juba selliseks läksid. 

Ülearu

Rõõm nädala teises pooles ootavatest kodupäevadest sai järsu lõpu, kui mind kolleegi haigestumise tõttu tööle kutsuti. Sain taas tunda, et täiskohaga kodust väljas tööl käimine on mulle liig mis liig, eriti kui mingi tõvevimm ka sees. Laupäeva hommikupoole valutas selg niimoodi, et kohe... valutas. Võeh. Sellegipoolest sain kanga niide (mida kavatsesin teha neljapäeval...) ja esimese vaiba idee paika.

Tööasjad

Ühes kohas, on noh, oeh. Teises kohas on koha olemusest tulenevalt olukord nunnum. Üks emme ütles, et jaa, me oleme kohtunud, siis, kui te tibu olite... Ja teisel päeval kohtusin lapsega, kellele oli selgitatud, et tibust koorub tädi. Kümme korda kuulsamaks, eksju. Veel tatsus mul mängutoas ringi ehtne Briti alam ja sain vaadata raamatut koos muljetavaldavalt jutuka värske aastasega. Raamatus toimus peamiselt ihhahhaa, kappadi-kappadi ja auh (need olid kõik muud, mitte-ihhahhaa-loomad). Puruvõõra tädiga napilt aastased tavaliselt niimoodi ei jutusta. 

Koduasjad

Mehed on meie pommivarjend-keldri sissepääsu juures muudkui kaevanud, kui ilm lubab. Selgus, et jupp keldriseina oli ka varisemisohtlik... enam ei ole, seal on auk. Millal kelder taas kasutuskõlblikuks saab, on esialgu teadmata. 

Tomateid tuleb sel aastal jätkuvalt ohtralt. 

Veel tuleb ohtralt õunu, aga seda te teate niigi. Mida me nendega teeme, pole ikka teada. 

Mees paigaldas minu kangastelgede kangapaku peale uue kotiriide, olemasolev rebenes juba otsavaatamisest. 

Lapsed

Vanim peab endiselt väljakolimise plaani. Eks näeb, kuidas see asi tal edeneb.

Keskmine tegeles nädalavahetusel peamiselt vibuasjandusega. See on muidugi rõõm. 

Noorim käis loodusmooduli asjus miskis turismitalus putukaid, vett ja maeiteaveelmida mõõtmas. Sellele järgnes kohe ühe brotherhoodi (Noorima punt koguduses) liikme sünnipäev, mis kujunes nii edukaks, et kamandasin lapse pühapäevaste tegevuste asemel koju, homme on koolipäev ja üldse... Ehk: öösiti magamata noor võtku natuke aega rahulikult ka, kui ise ei taipa, siis sunnime. Pealegi on täna suurepärane päev aiandusega tegelemiseks. 

Kirikus sain vestelda Nimekaimuga ja veel paari Saunaõhtu Gängi liikmega. Need teised ei ole küll meie pöialpoisid (nagu seitse pöialpoissi... Nimekaim on umbes 190 cm pikk, aga pikkusenõue on diskrimineerimine), aga minu juuniorirühma lapsed ikka ja väga armsad ka. On rõõm, kui noored mehed teevad häid otsuseid!

Nüüd tuleb tomatipäästmine (sest ähvardatakse öökülmaga), õuna-pisarakook, mingi kanaroog ja pesutriikimine. Loodetavasti saabub õhtu jooksul ka medaliga Keskmine - isegi kui seekordne võistlus kuigi põnev ei olnud.