Septembri teine nädal. Mälestusi. Kurbust ja rõõmu.

On olnud tihe. Üks (1) plaan on läinud untsu. Tihedat jätkub veel arvatavasti kolm päeva, siis on vähemalt üks päev, mil saan teha kõike vahepeal puudujäänut... näiteks pesta köögipõrandat. Aga siin sees on olnud, oijah...

Iris

Goo Goo Dollsi laul kohe mitte ei sobi, sest see alive-osa. Oleks võinud saada varsti 19, aga jääb igavesti nooreks. Mis juhtus, seda räägivad lähedased kunagi ise, kui seda vajalikuks peavad. Tean midagi küll (tegu oli ühe mu lapse klassiõe parima sõbrannaga), aga pole minu asi edasi rääkida. Aga mäletan, kuidas ta kümmekond aastat tagasi koolimaja koridoris rätsepistes istus ja ümises. "Mida sina siin teed?" "Ma miniteerin!" teatas Iris ja jätkas enesekindlalt üminat: "Ämmm..."

Ta on vist umbes neljas endine õpilane, kelle olen kaotanud. Oli minu laps ka. Peame palvet lähedaste eest. 

Burt

Kunagi ammu põgenes vanatädi Hilda koos oma lastega Ameerikasse. Abikaasa Franz oli juba surnud, aga ikkagi volgasakslasest ohvitseri jõukas lesk, kahjulik element... Vanatädipoeg Igo amerikaniseerus ära (ega ta eesti keelt ei räägi, aga tore inimene on ikka) ja sai kaks last, Burti ja Kelly. Kellyt, tema meest ja lapsi oleme siin kodumaa pinna pial täitsa näinud, Burti... ei saa enam kunagi nägemagi. Oli sel laupäeval ära läinud, ei tea, mis asjaoludel. Kahju ikka.

Üllar-Lorenzo

Aga käsiloleva kirjatüki trükkimise ajal helistas Tuuletütar, kes on sellesama suguvõsaharu noorim võsu (ehk siis vanaonu Osvaldi lapselaps) ja teatas pommuudise - et temal sünnib veel enne jõule Itaallasega poeg. Ka Milanos hoolitsetakse riskirasedate eest (sest Tuuletütar on minust ainult 7 aastat noorem) väga hästi ja on hea lootus, et Üllar-Lorenzo (no me kohe genereerisime nimesid) saabumine on hoitud ja õnnelik. Ma saan tädiks, kujutage ette! - sest Tuuletütar on kõige lähem asi väikesele õele, mis mul kunagi üldse olnud on. Me siin nüüd käime kõik ringi ja naeratame nagu värvitud kiikhobused. Hakkan uuel nädalal beebitekki kuduma (võite soovitada mehelikku pitsimustrit, beebidele sobib pits soost sõltumatult). Tahaks minna sügisesel koolivaheajal kallistama ja kevadisel katsikule... aga eks me vaatame seda asja, Milanosse on ikkagi paras tükk maad autoga sõita. 

Õunaõuepäev

Sel aastal olin mõnevõrra krõbisev ja tundsin, et vanus vist segab elu - krõbinaga kaasnesid mingid vereringejamad, näiteks püsti tõustes ei tahtnud vererõhk kaasa tulla. Sellegipoolest olid Triibulised Kaltsuvaibad esindatud, Professori Seljanka maitses hästi ja tund aega pesin nõusid nii, nagu homset ei tuleks - Jumalariigi tööd tehes antakse jõud, mida inimlikult ei oska arvatagi. Kandja leidis üks must meriinosall, sünnipäevakirjaline. 

Kunagi ammu oli õunaõuepäeval ilus leebe ilm, ma ausalt ei mäleta, mida me siis täpselt tegime, aga kui päev lõppema hakkas, saabus suurepäraselt lõbutsenud Keskmine, peitis pea minu jakihõlmade vahele ja seisis niimoodi kaisus oma kümme minutit. Palju sai lapsele, mis teha. 

Uuel nädalal paluks ilma surmateadeteta. Beebiuudiseid võib ikka, aitäh.