Intensiivse elu kõrvalmõjud

Noh, meil on siin ju olnud... kõike, eksju. Miinus lastevanemate koosolek, sest klassijuhatajat tabas tõbi (aga pidavat olema juba paranemas, ma loodan küll väga) pluss ootamatu palvekapidamine meie kodus, sest planeeritud kodu olevat tabanud mingi muu tõbi. 

Ehkki ma palveka tarbeks ei teinud muud kui küpsetasin traditsioonilise õunakoogi ja sättisin laua - sest baptistide kokkusaamise oluline osa on alati söömine -, olin eile õhtul ikka hirmus väsinud. Võtsin musta Mimi kaenlasse ja läksin voodisse. Mees oli veel pahur, et kass voodis, tema ei saavat siis hästi magada... 

Ärkasin Mimi all kella poole nelja paiku, käisin korraks ära, läksin uuesti voodisse, tõmbasin Mimi koos tekiga endale peale. Mimile meeldib inimeste peal magada. 

Ärkasin uuesti kella poole üheksa kandis, sest Mees oli kadunud - noh, nüüd oli tema korraks ära. Mimi magas minu peal, jalutsisse oli tekkinud väike-väike Freya. 

Nägin unes, et mu endisesse töökohta on tulnud tagasi ammune sotsiaalpedagoog ja me koos lahendasime olukorda, kus uuel, varem Valgas elanud muusikaõpetajal on klassis akvaariumid, surev Silveri-nimeline kala ja probleem kahe punapäise õekesega neljandas klassis... ja seesama muusikaõpetaja on äkitselt surnud, aga laip hakkab liigutama ja haihtub, sest elavast peast oli ta satanist... 

Ärkasin kell 12.32. Kohendasin Mimi, aga südametunnistus ja pesupesuplaan nõudsid oma. 

Kaks kolmest lapsest olid tõusnud enne vanemaid. Teismelistena! Ma ei teagi, kas see liigitub sündsusetuse alla või mitte. 

Nüüd oleks vaja teine masinatäis pesu nöörile viia, aga Mimi on süles...

Ja iseenesest on õnn ja rõõm, et meil ei ole koera, lehma või mõnd muud varahommikuti tegelemist nõudvat pudulojust, siis ei saaks ma endale niisugust ootamatut väljamagamist lubada.