Söök, võrratu söök...

Kunagi kohtasin inimest, kelle peres olid pannkoogid see viimane asi, mida süüa siis, kui kõik muu on otsas ja palgapäevani palju aega. Igaühel on oma näljaroog, meie peres on selleks supp. Ärge saage valesti aru, supid võivad olla päris maitsvad, aga supisöömine on.... meh. Mina keedan suppi kahel põhjusel - esiteks, see on kõhule hea (mõnel pereliikmel esineb seedimisprobleeme); teiseks, see on odav. Kõik. Nii-öelda väljas söömas olen ma supi valinud ainult ÕÕP-i puhul, sest siis antakse Professori Seljankat, ja üks kord pastoriprouast sõbrannaga tööpäeva keskel lõunal käies, sest see oli odav... ja erakordselt viletsamaitseline. Et suppi võiks süüa pühapäeval, pole meie peres valikutes. Veel vähem sünnib seda näljarooga pakkuda külalistele. Ilmselt ainus külalisele supiserveerimine on meil juhtunud siis, kui Laenulaps koroona-ajal kohe kaua meil elas... Tähendab, kui oleks jaksu mitmekäigulist lõunat või õhtusööki serveerida, siis ehk küll, aga peakäiguna, ma loodan, ainult üle minu väga surnud laiba.

Muidugi, maailmas on olemas häid suppe. Need, mida ma ise teen. Professori Seljanka. Laenulapse Ema kõrvitsa-läätse-kookosesupp. Võimalik, et midagi veel. Ja siis on olemas need teised, noh... Koguduse laagris, kus on supitamine paratamatu, sest supp on kergesti doseeritav ja odav, mekkisime läinud suvel Keskmisega mõlemad esimest korda elus (ma ei tea, kas Keskmine seda lasteaias sai, aga ta ei mäletanud, et oleks saanud) rassolnikut ja otsustasime, et ühekordsest kogemusest piisab terveks eluks. Piimasupi kõrval võin ma ilmselt nälga surra, see on mingite ränkade kuritegude eest karistamiseks välja mõeldud. See tööpäevalõunasupp oli ka... leemes ujuv hakkliha paari porgandiribaga. 

Meie peres on supp üks lahja lehma aja tundemärkidest. Mitte ülearu sageli, aga kord-kaks nädalas küll. Sel nädalal tuleb muidugi teine kord sellepärast, et Keskmine läheb Leetu võistlema, tema võib hernesupi kõrvale nälga surra, aga klassikaline hernesupp on ju ikkagi meeldiv supilahendus... nii et singitoitude teemanädalavahetuse (Keskmine sööb suitsukana ja peekonit, Professori kodusuitsusinki ka, aga muud sinki mitte, kui õnnestub valida) sees tuleb ka hernesupp. 

Lahja lehma kuu esimeses pooles on (ja paari päeva jooksul tulevad) meiepere õhtusöögid olnud järgmised:

• munaroog väheste kartulite ja peekoniga
• porgandi-püreesupp praetud peekoni ja punasesõstra-balsamicokreemiga, kohupiima-kakaopurukook kompotikirssidega
• ahju-aedvili grillvorstidega, banaani-šokolaadikook
• kapsas hakklihaga, pisarakook õuntega
• borš, kohupiimamagustoit küpsiste ja mirabellidega
• praekartulid, bubert
• ahjuvorstid salatiga, küpsised punasesõstramarmelaadiga
• pelmeenid (meesteõhtu eri, mina olin palvekas), õuna-plaadikook
• guljašš
• lasanje, küpsisetort (isadepäeva puhul, majas on ikkagi üks praegune ja kolm tulevast - loodetavasti - isa)
• kapsasupp, rabarberi-hapukoorekook
• makaronid hakkliha-tomatikastmega
• makaronisalat lillkapsa, paprika ja peekoniga, küpsised punasesõstramarmelaadiga
• kanataskud spinatitäidisega ja salat
• kartulivorm, õunakook feihoaga
• kana-ühepajatoit
• šnitsel kartulite ja salatiga, vanillikreemisaiad
• oasupp
• talupoja hommikusöök (ehk praetud kartulid ohtra sibula, muna ja vorstiga pluss mingi salat)

Peekoniohtrus on seletatav sellega, et Mees sattus kuskil poes soodushinnaga peekoni peale. Suur osa lihast on samamoodi mingid soodushinnaga leiud, muudkui sulatan sügavkülmast, mida saab... Rabarber ja koogibanaan on samuti sügavkülmast, feihoa oli huvitav leid Maxima soodushinnaga puuvilja kastist (liiga palju tööd ühe ampsu saamiseks, arvas üks lastest, aga süüa sündis küll jah, täishinnaga ei ostaks). Mõned toidud on omavahel järgnevuses. Näiteks kartuleid koorin ja keedan ma teinekord kohe hulgi, et (üle)järgmisel päeval saaks praadida. Või kui olen ostnud poest kõige pisema kapsa, et seda hakklihaga hautada, aga poe kõige pisem on ikkagi hiigelsuur... Punasesõstramarmelaad tuleb ära tarvitada nii, et purk tühjaks saaks, küpsised marmelaadiga on minu lapsepõlvemaius. Ja mõned toidud on pikkade linnapäevade õhtute kiirlahendused - kodupurgiborš on neist odavaim, aga pelmeenid ja need kanataskud muidugi...

Söömas olevate näljaste teismeliste arv on varieerunud ühest neljani. Enamasti on neid siiski kaks või kolm. 

Toidupoodi on siiani läinud vähemalt 75 eurot rohkem kui mulle selle aja kohta sobiks. Urr. 

Hommikuti on pakutud seda, mida on. Või munarooga, putru või Kaiserschmarrnit, sest mul läksid pannkoogid untsu. Isadepäeva hommikuks, kui meil oli lauas lisaks Mehele lausa neli loodetavat tulevast isa, küpsetasin ensaimada-tüüpi saiu, aga searasva asemel võiga - hm, vikipeedia ütleb, et nii tehakse seda Filipiinidel.